Õige pikkusega samm vabanemise suunas – 16. november 1988

KÜLLO ARJAKAS,      22. november 2006


Enn Põldroos on kirjutanud, et teel Eesti iseseisvuse taastamisele oli tema jaoks kaks kõrghetke: 1991. aasta 20. augustil taasiseseisvumise väljakuulutamine ja 1988. aasta suveräänsusdeklaratsiooni vastuvõtmine.
„Nende kahe päeva nimel tasus elada," kinnitas kunstnik ja poliitik Põldroos. Üks neist hetkedest on teenitult meie kalendris aasta kolme tähtsaima päeva – lipupäevade – seas, mil kogu Eesti peab olema kaetud lehvivate trikolooridega. Teine aga on vajunud üsna ulatuslikku unustusse.

ÜRO Peaassambleel 29. septembril 1992 ütles tollane välisminister Jaan Manitski: „Eesti 1988. aasta suveräänsusdeklaratsioonist sai praktiline eeskuju teistele vabadusliikumistele NSV Liidus." Ja selliseid hinnanguid on teisigi.

Suveräänsusdeklaratsioon oli ratsionaalne samm. Totalitaarses Nõukogude Liidus tähendas liiduvabariigi suveräänsus vaid üldsõnalist autonoomiat mõne siseeluküsimuse lahendamisel.
Meie suveräänsusdeklaratsiooni kohaselt tähendas Eesti NSV suveräniteet seda, et Eestile kuulub kõrgeimate võimu-, valitsemis- ja kohtuorganite näol kõrgeim võim oma territooriumil ning seejuures on suveräniteet terviklik ja jagamatu.

Me võime vaadelda 1988. aasta 16. novembrit kui üht esimest professionaalse poliitika näidisõppetundi. Suurejooneline ja üksmeelne otsus (ainult ühe vastuhäälega!), mis deklareeris Eesti seaduste ülimuslikkust meie territooriumil, võeti vastu veel stagnatsiooni tingimustes ja mitte valitud, vaid pigem kõrgemalt poolt määratud Eesti NSV Ülemnõukogu poolt. Vaid üks päev enne selle vastuvõtmist osalesid mõned saadikud Eesti-vastasel suurel miitingul.

Me võime pidada 1988. aasta 16. novembril toimunut üheks suurimaks rahvaalgatuseks meie ajaloos. Meie suveräänsust piiravate NSV Liidu konstitutsiooni paranduste vastu koguti siin vaid kolme nädalaga 861 000 allkirja. See oli suur aktsioon, sissejuhatus mitmele järgnenud üldrahvalikule aktsioonile, mis neil aastatel aset leidsid.

16. november jäi ajalukku kui emotsionaalne kõrgaeg. Kas suudame veel täna meenutada ärevust, millega terve päev kuulati raadiot või vaadati telerist istungi tundekestnud otseülekannet? Kas mäletame, milline pinge valitses Ülemnõukogu saalis ja rõdudel, kuidas oodati Tallinnas lehekioskite juures „Rahva Hääle" ja Sovetskaja Estonija" erinumbrit, milles suveräänsusdeklaratsioon esmakordselt avaldati.

Mul on siiani meeles Mikk Mikiveri sugestiivne hääl, kui ta öises ja puupüsti täis Linnahallis, kus saadikud kohtusid rahvaga, luges ette suveräänsusdeklaratsiooni, mille esimesed read olid: „ Eesti rahvas on Läänemere kallastel oma maad harinud ja kultuuri arendanud enam kui viis tuhat aastat."

Mitmed mehed-naised astusid Eesti poliitikasse seoses 16. novembriga. Ignar Fjuk, Igor Gräzin, Lembit Kaljuvee, Toomas Kork, Vello Pohla, Enn Põldroos. Nende kõrval oli asendamatu osa juristidel: Arno Almann, Arvo Junti, Eerik-Juhan Truuväli, Üllar Talviste, Aare Tark jmt. Asjaga tegeles terve plejaad haritlasi, kirjanikke, ühiskonnategelasi, ajakirjanikke.

Kiirelt muutuvate sündmuste edastamiseks avalikkusele asutati Rahvarinde pressiteenistus. Üsna laialt levis mõte, et nüüd tuleb hetke kasutada ja NSV Liidust välja astuda.

Hiljem on ette heidetud, et 16. novembril kohe iseseisvust välja ei kuulutatud. Paraku on kahtlane, kas me sel juhul täna iseseisvad oleksime, sest NSV Liit/Moskva/ Kreml olid 1988. aasta novembris ja 1991.aasta augustis täiesti erinevates kaalukategooriates.

Moskva survet oli tugevalt tunda. Inimesed mäletavad Arnold Rüütli sirgeselgsust. Tugev surve oli ka EKP eestimeelsele tiivale ja selle juhile Vaino Väljasele. Edgar Savisaar käis Moskvas 10. novembril ja on rääkinud, et eestlasi süüdistati perestroika takistamises. Kremlis öeldi otse välja: miks te torgite suveräänsust ja rahvusküsimust ajal, mil Moskva peab korraldama eeskätt majandus- ja sotsiaalküsimusi?

Tookord lubasid NLKP kõrged tegelased Lukjanov ja Razumovski vajaduse korral kõik 14 liiduvabariiki meie õpetamiseks ja kasvatamiseks üles rivistada. Kõrgeima funktsionäärina Moskvast käis 1988.aasta novembris Tallinnas NLKP KK Poliitbüroo liige, endine KGB juht Tshebrikov, kes hoiatas otsesõnu: „Võib saada iseseisvuse, kaotada aga kõik ülejäänu." See sisaldas suurt ja ähvardavat allteksti.

Minu arvamust mööda oli suveräänsusdeklaratsioon täpselt nii pikk samm kui meie jõud siis lubas. Ja see oli kaunis pikk samm. Üksteisele järgnevad ja õige pikkusega sammud aitasid Eestil ilma vereta ja inimohvriteta vabaneda NSV Liidu haardest.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (10)