13. juuni 2018
23 (1104)
Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus Kesknädal jätab endale õiguse kommentaare tsenseerida 
Kultuur on ohus!EVELYN SEPP, 16. november 2005See, mida riik saab ja tohib teha, on dotatsioonidega nende projektide toetamine, mis seda vajavad. Nimetame neid siis tipp- või rahvakultuuriks. Küll aga ei tee maksuseadus neil vahet. Maksustada tuleb neid võrdselt ja selle üle pole mõtet vaielda. Kui valitsuses peaks sündima kompromiss, siis maksustatakse kultuuriürituste piletid 5, 6, 8 või 10%, aga kõigi korraldajate puhul ühtemoodi. Kultuuriürituste piletite 18%-ga käibemaksustamise kava kogub tõsiseltvõetavaid vastaseid. Asi sai alguse Eesti Kontserdikorraldajate Liidu pöördumisest õiguskantsleri poole ja viimase vastusest, mis jõudis ka Riigikogu rahanduskomisjoni. Selle mõte oli lihtne: tänane süsteem, et ühed korraldajad maksavad 5 ja teised 18% käibemaksu, ei ole põhiseadusega kooskõlas. Kehtima peab võrdse kohtlemise põhimõte. Kurjale kavale suutis reageerida Eesti Maksumaksjate Liit – nende argumendid olid ennustatavalt maksuõiguslikud, kuid see-eest autoriteetsed. Siis Tallinna linnavalitsus, mis juhtis avalikkuse tähelepanu asjaolule, et kultuuriteenuse maksab kinni lõpptarbija. Seda juhul, kui tal jätkub raha järjest kallimatele piletitele. Kui mitte, satub ohtu Euroopa kultuuripealinnaks kandideerimise kava. Mis kultuuri saakski pakkuda, kui enamik selle eest maksta ei jõua? Asja tegeliku iva tabas ära enam kui 30 000 harrastusteatri tegemist viljelevat inimest ühendav liit, kes märkis oma avalduses, et isegi juhul, kui mõni tarkpea kusagil ministeeriumis otsustaks 18% käibemaksuga koguda kokku piletite eest rohkem raha ja selle siis näiteks mõne suurema teatri vahel nn lisadotatsiooniks laiali jagada, kaotavad just väiksemad, kuid mitte vähemtähtsad tegijad. Seda eriti maapiirkondades, kus inimeste sissetulekud isetegevuse harrastamiseks ja pileti eest maksmiseks on tagasihoidlikumad Viimsi või pealinna city elanike võimalustest. Parandage mind, kui oskate, kuid minule ei meenu ühtki avalikku teenust, millele dotatsiooni lisamine oleks need tarbijale odavamaks muutnud. Ikka kallimaks lähevad. Kui aga vähegi analüüsida inimeste tänast võimekust käia teatris, kinos, kontserdil, siis isegi praegu ei jätku enamikul selleks raha. Nii Eesti kultuuripärandit ei hoia ega arenda. Ja ärgu tulgu nüüd keegi rääkima, et hoidmist väärt kultuuripärand sünnib vaid Estonia teatris või Vanemuises. Et riik teab, mis on kultuur ja mis mitte. Erinevad majandusskeemid, suhteliselt massiivsed rahavood ja kavalantslus on riigi teatrite egiidi all tootnud nn tippkultuurist kaugele jäävaid muusikale ja muud küsitavat. Ma ei heida seda neile ette, pigem näitab see subjektiivsust ja suhtelisust. Millist kultuuri tarbida, otsustagu ikka inimesed ise. Riigi asi on luua võimalused, et areneks välja kultuuritööstus, mille kunstilise kvaliteedi tagamiseks aitab kaasa ka teatud konkurents. Teisalt aitab publiku maitset kujundada erinevate pakkujate rohkus. Selle oksa lõikab riik aga ära hetkest, kui peaks jõustuma 18% maksumäär. Ühtlase madala maksumäära vajaduse toetuseks kogunesid kuus loomeliitu. Kuid nende avaldus oli nagu salaühenduste vandeseltslaslik kiri – igaks juhuks piimaga kirjutatud, et keegi ei kuuleks ega näeks. Hea, et need muidugi üldse sellel üliolulisel teemal koondusid, kuid neilt oleks küll oodanud kunagisele loomeliitude kongressile omast lennukust ja jõudu. Ega loomeliidud ometi arva, et asi on juba leidnud positiivse lahenduse?! Praegu susivad rahainimesed kultuuri rahakoti kallal, mitte vastupidi. Seniks, kuni Eesti kultuuril on veel jõudu ja jaksu, kehtestage end vähemalt õige asja eest nii, et teisedki sellest kuulevad! KESKMÕTE: Kui analüüsida inimeste tänastki võimekust käia teatris, kinos, kontserdil, ei jätku enamikul selleks raha. Nii Eesti kultuuri ei hoia ega arenda. Viimati muudetud: 16.11.2005
| 
Tagasi uudiste nimekirja |
