Kas teie peate seda õiglaseks?

Jaak Linnumäe,      13. oktoober 2004


Lp Kesknädala toimetus!
Olen ajalehe pidev tellija ja lugeja. Olles hiljutine sundüürnik, ei saa ma pooldada kavatsetavat üüride vabakslaskmist. Minu olukord lahenes suhteliselt õnnelikult. Liisin korterit, kuid pensionärina poleks ma seda teha saanud. Lugesin teie lehest Evald Mihkra ja Anto Raukase artikleid. E. Mihkra artiklid on asjalikud, A. Raukase omad kahjuks üsna sisutühjad. Paar kuus tagasi kirjutasin hr Raukasele isiklikult kirja (adresseeritud Eesti Õigusjärgsete Omanike Liidu esimehele), mõni päev tagasi sain vastuse. Kahjuks ei ütle see midagi olulist. Minu kirjutamise peapõhjuseks oli juhuslikult kuuldud raadiosaate "Tegelikkuse Keskus" kordus, mis oli sundüürnike suhtes mõnitav.
Kirjutan nüüd hr Raukasele veel kord. Originaali saatsin talle isiklikult, koopia Kesknädalale.
Lugupidamisega Jaak Linnumäe

Väga austatud härra Anto Raukas!
Mul pole õigust ega kohustust uurida, kuidas üks või teine inimene oma eluaseme on saanud. Seda tehku volitatud instantsid. Usun täiesti, et elate oma säästudest ehitatud ridamajas. Mul ei ole pistmist ka Eino Baskini, Janno Reiljani jt elamispinnaprobleemide või nende puudumisega. Igal juhul lahenduvad suure sissetulekuga inimeste probleemid kergemini. Ja loomulikult on ka libasundüürnikke, kes on pensionäridest palju rikkamad. Mina olen selle koha pealt hell kõigepealt sellepärast, et mul puudus võimalus erastada EVP-de eest korterit, kus elan, ning ei saanud seda EVP-de eest erastada ka mujal, samal ajal kui seda said teha paljud sisserännanud, keda omal ajal isamaaliselt kiruti. Kas Teie peate seda õiglaseks?
Tõnis Palts on öelnud, et tema pole näinud ühtegi päris õiglast asja. See on peitupugemine, subjektiivsete asjaolude näitamine objektiivsetena. Omandireformi oleks saanud läbi viia palju arukamalt, on ju arvutite ajastu. Kõik tagastamistaotlused tulnuks kriitiliselt üle vaadata, mõelda ka hetkel nendes majades elavatele inimestele, kes ei ole karvavõrdki alamad omanikeks pürgijatest.
Miks aga tekkisid libaõigusjärglased? Ahnus on üks hirmus iseloomujoon. Uhkus ja ahnus. Uhkus ongi seitsmest suuremast patust esikohal, laiskus viimasel. Sellega ollakse nõus, et nõukogude võim tegi natsionaliseerimisega suurt ülekohut. Ülekohus jääb ülekohtuks sõltumata sellest, kas seda tegid bolševikud või niinimetatud omad. Taolistele õigusjärglastele oleks saanud majad tagastada nii, et kannatada poleks saanud keegi. Leida varuvariandid, asenduspinnad mujal.
Omanikku ei saa tõesti kohustada, et ta võimaldaks üürnikel nende kasutuses olnud korterid erastada. Evald Mihkra võimaldas – au ja kiitus talle. Kuid lageda taeva alla ei tohi ajada kedagi, niisiis peab olema võimalus erastada mujal asuvat elamispinda. Kõikidel olgu ühesugused võimalused. Need inimesed, kes elavad edasi üürnikena, muretsevadki üüride vabakslaskmise pärast.
Õige – selle probleemi on loonud riik, seadusandja. Ja riik peabki selle lahendama. Oletame veel kord, et ma oleksin õigusjärglane. Siis oleksin ma taotlemisel ettepoole vaadanud ja tundnud huvi, kas senistel elanikel on reaalselt kuhugi kolida. Seda juhul, kui ma oleksin soovinud elanikest vabaneda. Ma ei oleks riiki pimesi uskunud ega mõelnud, et saagu nad ise hakkama. Oleksin kindlaks teinud maja seisukorra, remondikulud, omaenese võimalused ja eeldanud tingimusteta, et ma ei hakka üürnikke pitsitama. Paljude arvates on see sotsiaalabi. Mis on sotsiaalabi? Raskesse olukorda sattunud, endaga mittetoimetulevate inimeste abistamine.
Keegi ei oleks mind kohustanud maja vastu võtma, see oleks olnud minu vabatahtlikult astutud samm. Kui ma oleksin ülepeakaela omanikuks hakanud ja siis leidnud, et ei suuda maja hallata ja pean üüri tõstma, oleksin elanikud raskesse olukorda pannud, neil oleks tekkinud vajadus sotsiaalabi järele, selle vajaduse tekitanuksin mina.
Te ehk väidate, et senise madalama üüriga leppides oleksin mina osutanud elanikele sotsiaalabi. Seda maja hallates ja remontides oleksin kahju kandnud. Kuid ma poleks sellele läinudki – oleksin oma võimalusi kriitiliselt hinnanud. Oleksin taotlusest loobunud. Paljud veendusid hiljem, et maja pidamine käib üle jõu, müüsid majad kinnisvarafirmadele ja mängisid elanikud kinnisvarahaide kätte.
Väidate, et maja oleks edasi lagunenud ja just tänu omandireformile on meie majad paremas seisukorras kui Venemaal. Kas ma ütlesin, et omandireformi poleks vaja olnudki? Kas see poleks olnud omandireform, kui elanikud oleksid saanud valutult erastada NLiidu sõjaväelastest jäänud elamispindu (ka EVP-de eest, arvestades seejuures nende elamispindade hetkeseisukorda)? Ka põhiseadus sätestab, et omandit ei tohi kasutada üldiste huvide vastaselt. Maja omandamine on tõsine samm. Väga paljudel jäi vastutustundest puudu. Saaks aga rikkaks!
Riik jättis paljugi tegemata, omanikud loodavad üüride vabakslaskmisele, mis tekitaks aga suuri pingeid. "5000 eluaset" leevendab veidigi sellest probleemist tekkinud pingeid. Unustada ei tohi sedagi, et hoopis ilma elaniketa oleksid need majad ammu lagunenud ja tagastada poleks midagi olnud.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)