Mitte KES hakkab Eestit valitsema aasta pärast, vaid MIS hakkab Eestis juhtuma aasta pärast?

Debateerivad peatoimetaja Urmi Reinde, uudistejuht Indrek Veiserik ja integratsioonitoimetaja Aleksandr Tšaplõgin.

Urmi Reinde: Peaministri isikust hoopis olulisem on minu meelest loomulikult see, millist poliitikat ta ajab. Suur küsimus pole „kes hakkab juhtima?", vaid „mis hakkab juhtuma?". Päevalehe kolmest kandidaadist on üks praegune ja kaks varasemat peaministrit - ju siis neid peetaksegi kõige tõenäolisemateks.

Tarand jääb targa inimesena kindlasti kõrvale, sest ta teab: kui ta peaks nüüd kandideerima ükskõik millise partei nimekirjas, tabab teda ränk pettumus. Valijad ei andestaks, et kõikide „partide" vastu võidelnud eurovalimiste iidolist endast saab labane peibutuspart. Pealegi kutsus Edgar Savisaar eurovalimistel avalikult Tarandi poolt hääletama, Savisaareta poleks Tarand ilmsesti nii palju hääli saanud.

Seekord  Savisaar teda vaevalt toetab, neid hääli läheb Keskerakonnal endal vaja. Kuigi ühel hiljutisel Riigikogu istungil moosis Tarand  Savisaart nii et vähe polnud. Istusid teised ühes pingis ning kehakeelest oli selgelt näha, et Tarand tahab Savisaarelt midagi saada.

Tarandi asemel võiks rääkida pigem Juhan Partsist, sest jõujooned Isamaa ja Res Publica Liidus on muutunud ning Laar on jäänud vaid partei nominaalseks juhiks. Ken-Marti Vaheri nimetamisega peasekretäriks võeti i-lt (= Isamaalt) punkt. Laar püüab kaotust tasandada oma lähedaste sokutamisega parteisekretariaati, aga vaevalt see tulemusi annab. Ken-Marti pole enam see mees, kes lepib palja esindusfunktsiooniga või laseb endast üle kihutada. Pigem tekkis nüüd olukord, kus IRL-il on kaks liidrit korraga ja nende käsulauad võivad olla väga vastuolus. Mis edasi saab, ei tea, kuid Laari kolmandast tulemisest pole ju enam juttugi.

Aleksandr Tšaplõgin:  IRL on viimase aasta jooksul üldse kõige rohkem kaotanud partei. Reformierakond võttis tema käest fundamentalistide hääled, Keskerakond  jättis varju IRL-i katsed olla suur tegija sotsiaalprobleemide valdkonnas. Enne eurovalimisi IRL ju lubas luua 50 000 uut töökohta, kes mäletab veel seda? Tegelikult tööpuudus hoopis suurenes ja töökohti jäi hoopis vähemaks.

Indrek Veiserik: Sotsiaal- ja töövaldkond lihtsalt ei ole IRL-ile omane, nad ei tunne ennast selles vallas kodus. Näib, et neile ei istu enam ka teised küsimused. Laar on hakanud järjest rohkem eksima. Hea, et teda Ansipi valitsuse algul välisministriks ei pandud, muidu oleks Eesti kaotused veelgi suuremad. Laar tegi ju panuse Saakašvilile, kes tänaseks on Euroopas paaria. Laar püüdis ka Ukrainat ja Gruusiat NATO-sse suruda, kuid midagi ei tulnud välja. Samuti algatas ta võitluse Nord Streami vastu, jäi ka siin kaotajaks, rikkudes lisaks Venemaale Eesti suhteid Saksamaa ja teiste Lääne-Euroopa riikidega. Nendes asjades tegi Ansip järele seda, mida Laar ees ütles, aga peksa said mõlemad.

Urmi Reinde: Ei tea, mis Mart Laariga on üldse juhtunud? Tal oli pärast 2007. aasta valimisi mitu võimalust ise Ansipi asemele tõusta või Parts peaministriks teha. Ansip on saanud nii kaua olla peaminister ju ainult Laari armust. Miks Laar valis just niisuguse taktika?

Aleksandr Tšaplõgin: Olete ikka kindlad, et Laar valis? Kas pole nii, et Laaril ja Ansipil on Suure Lombi taga sama peremees, ning see on seadnud Laarile tingimuse mitte lubada Ansipi kukkumist. Vastutasuks antigi talle igasuguseid preemiaid ja aurahasid, mis muidugi mehe eneseuhkust kõditasid ja tema  võimuiha taltsutasid. See ühine peremees võib olla USA vabariiklaste konservatiivsem tiib. Ansipi valitsus oli vabariiklastele kuulekas liitlane rahvusvahelisel areenil. Ja kuigi Eesti on väikeriik, kuluvad raskel ajal ka kääbused marjaks ära. Tegelikult reetis Laar sellega omaenda partei huvid, sest pani isikliku edevusega kinni oma võitluskaaslastele tee peaministritoolile.

Indrek Veiserik: Laari passiivsusel võib olla veel muid põhjusi. Kaua aega oli ta unistuseks Eesti koht Eurokomisjonis, mis oleks ta teinud võrreldavaks Siim Kallasega. Mingil momendil tegi Laar aga näo, et see positsioon teda enam ei huvita. Räägitakse võrdlemisi avalikult, nagu oleks talle Brüsselist märku antud, et Euroopa jaoks on ta liiga äärmuslik - liiga parempoolne ja liiga venevastane. Kui ikka tema raamatuid konfiskeeritakse Saksamaal, siis kas tõesti keegi Eestis arvab, et Brüssel seda meest seediks? Euroopa siht on ju praegu Venemaaga sõpradeks saada või vähemalt rahus elada, mitte aga Laari moodi tülitseda.

Urmi Reinde: Võib-olla on põhjused siiski märksa lihtsamad? Edgar Savisaar on kunagi arvanud, et ehk Laar lihtsalt vananeb temast kiiremini, sõltumata sellest, kui palju kellelgi aastaid on turjal. Laarile on hakanud lihtsalt meeldima hästikindlustatud ja mugav rantjee-elu, milleks lõi endale nii Gruusia presidendi nõunikuna kui ka rootslaste SEB-panga nõukogu liikmena ülihead tingimused. Laar on minu meelest  praegu Eesti kõige jõukam poliitik ja tal ei ole mingit motivatsiooni mudamaadelda mingi peaministrikoha pärast.

Aleksandr Tšaplõgin: Jah, peab nõustuma, et ideed, mida Laari-sugune mees saab levitada, ei ole rahvusvahelises avalikkuses lihtsalt enam populaarsed. Pean silmas tema eredat venevastasust. Soome parempoolne välisminister Aleksander Stubb deklareeris hiljuti, et nad on huvitatud viisavabadusest Euroopa Liidu ja Venemaa vahel. Eesti parempoolsele meediale oli see tõeline šokk. Seda ütles Stubb, kes tahab Soomet NATO-sse ja keda Eesti valitsuslembene ajakirjandus oli varem kõigiti ülistanud!

Märke on olnud teisigi. Eesti minu arvates kõige paadunum venevastane propagandist neiu Kadri Liik teatas äsja, et Venemaa on muutunud palju mõistlikumaks. Liik on valitsuspropaganda-ohvitser, kes ilmaasjata ei ütle midagi. Kuna ta juhib H. H. Luige rendipinnal Kaitseministeeriumi haldusalas tegutsevat Kaitseuuringute Keskust, kus tegelikult paikneb IRL-i ideoloogiastaap, siis näitab see ikkagi selget muutust valitseva koalitsiooni poliitilises peajoones.

Indrek Veiserik: Sama keelt räägib ju ka president Ilvese otsus sõita Moskvasse Teise maailmasõja ja Suure Isamaasõja võidu juubelile. Mõni püüab seda põhjendada presidendi sooviga lihtsalt meeldida venelastele. Mina ütleksin, et Ilves tahtis hoopis meeldida Obamale, kes soovib ju ajada Venemaaga rahumeelsemat poliitikat. Pole  saladus, et viimasel ajal on hakanud kukkuma nende Venemaa naaberriikide juhid, keda Bush otseselt või kaudsemalt võimule tõi ning kellest kujunesid Ameerika vabariiklaste sõnakuulelikud liitlased, mõnikord lausa mängukannid. Juštšenko Ukrainas on juba varisenud, Saakašvilil ei ole jäänud ka enam pikka aega.

Aleksandr Tšaplõgin: Ja milline saab olema Ilvese tulevik, näeme ehk poolteise aasta pärast presidendivalimistel. Igatahes praegu püüab Eesti Bushi-meelne eliit kõigiti tõestada, et nad on sada protsenti uuenenud ja viivad Ameerika demokraatide poliitikat ellu sama innukalt nagu tegid seda vabariiklaste ajal.

Urmi Reinde: Tuleme nüüd kodukootud Ansipi juurde ka! Kas nüüd, kui reformiparteilased on sattunud oma eksistentsi kõige teravamasse vastasseisu meediaga, võib öelda, et ka Andruse päevad on loetud? Kas on võimalik, et ajakirjanikud annavad Langile ja Ansipile andeks need käigud, mis nüüd tehti ajakirjanduse suhtes?

Aleksandr Tšaplõgin: Minu arvates lõhnab praegune konflikt liiga palju lavastuse järele. Mõlemale poolele, nii reformistidele kui ka ajakirjandusele oli seda konflikti väga vaja. Avalikkus ei usu ju enam meediat, seda on tunnistanud paljud küsitlused. Niisuguses olukorras ei saa meedia enam ennast müüa, lehtede tiraažid langevad meeletult. Reklaam ikaldub, ja siin tuli midagi ette võtta. Üha laiemalt tarvitatakse Eesti ajakirjanduse kohta terminit „õukonnameedia". Valimised pole aga enam kaugel ja ajakirjandus peab oma usaldusväärsust suurendama.

Nüüd, pärast konflikti, võivad nii Kadastik kui ka Luik uhkelt kuulutada: mis õukonnameedia me enam oleme, näete, kui vägev heitlus meil valitsusega käib! Järelikult oleme iseseisvad ja objektiivsed!

Urmi Reinde: Jah, mõlemad pooled võivad kujunenud vastasseisust võita. Lõpuks võetakse see nn allikakaitse seadus vastu ja reformistid korjavad oma punktid. Enne aga kärbitakse sealt maha kõik meediale ohtlikud sätted. Luik ja Kadastik on rahul ning ka Ansip ja Lang on terved.

Indrek Veiserik: Võib-olla on tegu traditsioonilise asendustegevusega, nagu seda Eesti meedias varemgi on juhtunud? Miks ei minda siis konflikti tõeliselt valusates küsimustes, nagu näiteks tööpuudus? Miks ei streigi ajakirjanikud ise, kui neid kümnete kaupa koondatakse ja nende palku kärbitakse? Nägime, kuidas Lang Ajakirjanike Liidu kongressil püüdis omavahel vastandada Ajakirjanike Liitu ja Ajalehtede Liitu. See oli ju selge mäng, mida nii mõned näivad vägagi nautivat.

Urmi Reinde: Tõenäoliselt toimub kogu tegevus meedia usaldusväärsuse tõstmise nimel, et tõestada - see meedia ei sõltu ebapopulaarsest valitsusest, kuigi töötab endistviisi selle kasuks. Iseasi, kas seda ka uskuma jäädakse. Eesti avalikkusega on viimastel aastakümnetel nii palju manipuleeritud, et inimestel on süvenenud eluterve skepsis, mis veel mõne aasta eest puudus.

Ma ei usu eriti, et isegi kui meedia suudab musta valgeks rääkida, sellest Ansipi seis oluliselt paraneb. Inimestele püütakse praegu sisendada, et valgus tunneli lõpus juba paistab ja kohe-kohe läheb paremaks. Piisab aga, kui inimesed vaatavad omaenda, naabrite ja tuttavate rahakotti, kust tühjus vastu vaatab, ja meelde tuleb, et pole enam  töökohta, kuhu hommikuti mindi. Nii lõhkeb propagandamull.

Üleminek eurole võib ju uhkelt kõlada, aga mis kasu on sellest neil inimestel, kel polegi kroone, mida euroks vahetada? Ma sügavalt imestan: kas tõesti usuvad paremparteide ideoloogid, et on võimalik lõputult lollitada neid inimesi, kel „taskud täis on tühjust", nagu just  äsja Georg Ots meile jälle laulis? Ansipi lootus saada järgmistel valimistel mandaat jätkamiseks püsib kanajalgadel, sõltumata sellest, kas ta on kodustanud ühe või mõlemad Eesti ajakirjanduse suunajad. On ajalooline seaduspära, et majanduskriiside ajal valitsused kukuvad, mitte ei tugevda oma positsioone. See loodusseadus kehtib ka Ansipi valitsuse kohta, ükskõik mida reitingud ka ei kuuluta.

Aleksandr Tšaplõgin: Oleme Savisaare täiesti kõrvale jätnud. Kas Keskerakonna võit on siis teie meelest nii kindel, et sellest ei tasu rääkidagi? Varemgi on juhtunud, et kõik läheb hästi kuni teatud momendini, siis tuleb äkiline pööre, sest Keskerakonnale tehakse osavasti ära.

Lugesin hiljuti respublikaanide manifesti IRL-i eelmiseks suurkoguks. Seal öeldakse, et nende konkurentideks olevat juba ennegi kahel korral Eestit koos valitsenud Keskerakond ja Reformierakond. Mind ei üllata, et IRL-i vastasena nimetatakse Keskerakonda, aga pange tähele - sama öeldakse ka Reformierakonna kohta. Raske uskuda, aga kõige lähedasem liitlane, veelgi enam - lausa koalitsioonipartner - tunnistatakse peamiseks vastaseks. IRL justkui püüab Keskerakonda ja Reformierakonda kokku tõugata lootuses, et sellega meelitatakse osa Reformierakonna valijaid oma poole üle.

Manifestis järgneb veel huvitavam seisukoht: hoiatatakse, et majanduskriis ja Reformierakonna väsimus võivad kallutada ühiskonna sedavõrd vasakule, „et riiki ähvardab 2011. aastal esimest korda Savisaare koalitsioon".

Seda juttu võib ju tõsiselt võtta. Varem oli teada, et Keskerakond võib võtta ligikaudu 30 või isegi 35 kohta. Ülejäänud kohtade jaotuse puhul arvati, et otsustab see, mida teevad paremparteid. Nüüd on Keskerakonnal sotsiaaldemokraatidest liitlased, kes võivad tugevdada oma positsioone ja üheskoos võtta absoluutse enamuse järgmises Riigikogus. Paremparteid saavad sellest väga hästi aru.

Urmi Reinde: Sotsiaaldemokraatide koha pealt ma ei pakata optimismist. Muidugi ei taha paremparteid neid enam eneste hulka. Aga see ei olegi eesmärk. Eesmärk on nad lahti kangutada Keskerakonna küljest, kuhu Tallinna koalitsioon on mõlemad kokku sidunud. Seejärel jätta nad ikkagi üksi ja väikese poliitilise jõuna avamerele hulpima, ning pärast veel parastada.

Kui te tähele panete, siis Reformierakond on suutnud sotsides tekitada sisemisi hõõrumisi. Kõik need, kellele meeldis SDE kui paremparteide sõnakuuleliku puudli staatus, on nüüd suunatud Jüri Pihli Savisaare küljest lahti haakima. Pole ka ime, puudlitel on oma eelised! Ei pea midagi ise otsustama ja võib nautida turvatunnet suurema partneri kõrval.

Indrek Veiserik: Jah, tõsi, sotsid on jälle koalitsioonis suurema partneriga. Vahe on selles, et praegune partner on ideedelt sotsiaaldemokraatidele hoopis lähemal kui paremparteid. Pealegi, parempoolsetelt said sotsid rahvale oluliste teemade arutelude käigus lihtsalt tappa, Keskerakond võttis nad Tallinnas oma kaitse alla. Sotsidel ei ole põhjust olla tänamatud. Kui arvestada, et vasaktsentristliku bloki võiduvõimalus on reaalsem kui kunagi varem, siis on mõlemal osapoolel väga hea perspektiiv Eesti pööramiseks euroopaliku, inimnäolise kapitalismi rajale.

Aleksandr Tšaplõgin: Minu meelest ongi Eestis liiga palju räägitud võimuvõitlusest ning täitsa meelest on läinud teritada küsimusi: milline on vasaktsentristlik alternatiiv praegusele poliitikale?

Urmi Reinde: Alternatiiv on tegelikult olemas, rahvas saab sellest üha rohkem aru ning Eesti inimeste terve mõistuse vastu ei saa ükski valitsusmeedia - meie inimesed oskavad adekvaatselt hinnata enda ümber toimuvat, ning ka valitsusmeedia ridade vahelt lugemise oskus on meil ju jõudsalt taastunud.

Esiteks on vasaktsentristliku valitsuse kõige suurem prioriteet loomulikult töökohad - hädaabinõuna annaks see omavalitsustele kohe vahendid kõikidele soovijatele sotsiaalsete töökohtade loomiseks.

Teiseks, et meie lagunevat ühiskonda rohkem sidustada, viiks vasakum valitsus sisse astmelise tulumaksu, mis jaotab majandusraskuste koorma õiglasemalt. Ilma õigluseta ei sünni paremat riiklust - see on ju vana tõde. Pealegi rõhutab inimestesse investeerimise vältimatust ka sel nädalal esitletud uus inimarengu aruanne.

Aleksandr Tšaplõgin: Ja kolmandaks ütleksin omalt poolt, mida teeks uus valitsus teisiti: mataks maha Balti riiukukesuled ning orienteeruks kiiresti ümber Euroopa ja Vene lähenemisele ning USA rolli muutumisele Ida-Euroopas.

Vt ka Eesti Päevaleht 15.03.2010 - Kärt Anvelt „Kes hakkab Eestit juhtima aasta pärast?"

[pildistiku allkiri]   RIVISTUDES 6. MÄRTSIKS 2011: Valik peaministrikandidaate.

Vasakult: Andrus Ansip (REF), Mart Laar (IRL).

Vasakult: Edgar Savisaar (KESK), Jüri Pihl (SDE), Indrek Tarand (parteitu, kunagine SDE linnapeakandidaat, nüüd Euroopa roheline), Allar Jõks (parteitu, IRL kalduvustega).

Jaga |