Tagasivaade kuumale 1991. aastale (2)

Sündmused Lätis

Toimunud traagilistele sündmustele vaatamata ei suutnud Nõukogude-meelsed rahuneda, ja peagi oli järg Läti Vabariigi käes.

20. jaanuaril ründas OMON (miilitsa eriüksus) Riias Läti siseministeeriumi peahoonet ja sellele järgnes laskmisi kogu vanalinnas. Tulistamiste käigus hukkusid miilitsad Vladimir Gomonovitš ja Sergei Kononenko, juhuslikult sündmuskohal viibinud kooliõpilane Edijs Riekstiņš ja sündmust salvestada püüdnud filmioperaator Andris Slapiņš ning surmavalt sai haavata operaator Gvido Zvaigzne. Kokkuvõttes sai vigastada umbes kümme siseministeeriumi töötajat.

Järgmisel päeval peale neid veriseid sündmusi tuli Riias meeleavaldusele üle 500 000 inimese, kes nõudsid vägivalla lõpetamist Leedus ning avaldasid toetust Läti ülemnõukogule ja valitsusele.

Samal päeval algas massiline barrikaadide püstitamine võimalike rünnakute vastu. Esmalt toimus kogu see protsess rahva poolt äärmiselt stiihiliselt, aga peagi suunati tegevus kindlatele sihtmärkidele – barrikaadid tehti olulisemate objektide (ülemnõukogu, valitsus, telemaja, raadiomaja jt) juurde.

Toompea kaitserajatised

Eestis sai Kodukaitse üha enam üleskutseid barrikaadid rajada ning peakomissar Henn Karits koostaski plaani kaitseliinide paigutamiseks Toompeale. Kivibarrikaadide tegemist tuli jälgima palju välismaa ajakirjanikke, sest selliseid rajatisi ei olnud maailmas varem nähtud. Algul paljudele uskumatuna näiv ettevõtmine sai 18. jaanuariks valmis. Vägevaid graniitrahne jäädvustati juba noil päevil kui eestlaste kaitsetahte sümboleid, aga ka kui monumentaalkunsti näiteid.

Reservkolonel Henn Karits meenutab: „Kuidagi ei tahtnud Toompead prügimäeks teha. Äkki meenus, et eelmise suve jaanipäeval oli Hiiu staadionil minu juurde tulnud Nõmme Kodukaitse rühma mees, kes pakkus üsna utoopilist võimalust oma Rannakivi firmaga blokeerida sõjaväe rasketehnika liikumist linnas. Nüüd, pool aastat hiljem, otsisin Indrek Sildami üles, ja ta oli kohe valmis oma kogemustega kaasa lööma. Õhtul käisime lossimüürid üle ja pilt barrikaadide paigutuse suhtes sai selgeks. Esimene kahekordne kaitseliin tuleb panna Toompea tänaval Hirvepargi ja Harjuoru järskude kallakute vahele, Falgi teel Rootsi bastioni astangu joonele. Komandandi tee tuleb ära lõigata Kiek in de Köki torni ja Harjuoru sügaviku joonelt. Teine, kolmekordne liin, Toompea tänavale Komandandi maja ja lossimüüri vahele ning Pika jala ülemise osa hoonete vahele. Kolmas liin, betoonplokkidest müür, tuleb Toompea lossi ette. Andrus Öövel läks õhtul plaaniga üle Lossiplatsi valitsuse nõupidamisele. Öösel tagasi tulles viskas ta väsinult lauale viseerimata plaani. Valitsuses oli arvatud, et me seal Kodukaitse staabis oleme ikka päris utopistid, aga meie ettepanek jäeti siiski päevakorda. Järgmisel hommikul hakkasime tegutsema staabi kõigi jõududega. Asutused, kellega ühendust võtsime, olid kõik valmis kaasa lööma. Juba keskpäeval hakkas rasketehnikat Toompeale saabuma. Minul oli tänavalt raadioside staabiga, nendel telefoniside asutustega. Nüüd kulus mulle jälle ära ehitusinseneri kogemus. Kui suured veokid hakkasid 20-tonniste kivirahnudega saabuma ja võimsad kraanad ajasid oma nooled taeva poole püsti, tundus Kalevite kants jälle kunagise lahinguväljana. Kõige tähtsam oli vältida ummikuid. Selleks olid Kodukaitse vormis mehed raadiosaatjate ja sauadega tänavaristmikel. Toompea kitsad tänavad ja kallakud nõudsid oskuslikku tegutsemist. Kraanajuht Olavi Ohlau 25-tonnise Bumariga oli tõeline meister. Kõikjale jõudis oma oskustega appi ka Indrek Sildam, ja vabatahtlikke abilisi jätkus. Kividel aga puuduvad tõsteaasad ja nende ohutu troppimine kraana otsa on tõeline kunst. Terastrosside ja kivide vahelt lendasid vingudes sädemed ja teravad kivikillud. Ei olnud siin enam aega ohutustehnikat jälgida, kui vaenlane oli ähvardamas.

Ei mäleta täpselt, mitu ööd-päeva see „lahing“ käis, kuid ühel hilisõhtul oli kõik paigas ja vaikus võttis maad. Kalendrit vaadates selgus, et on 18. jaanuar 1991. Barrikaadide taha jäi vaid üks tuletõrje paakauto ja üks kraana Toompea tänavale jäetud sõiduavade sulgemiseks.”

 Referendum Eesti iseseisvuse ja sõltumatuse taastamiseks

Eesti Vabariigi Ülemnõukogukorraldas 3. märtsil 1991 referendumi, milles esitati küsimus „Kas teie tahate Eesti Vabariigi riikliku iseseisvuse ja sõltumatuse taastamist?". Õigus referendumis osaleda oli ainult Eesti alalistel elanikel; osaleda ei saanud Eesti territooriumil viibivad NSV Liidu relvajõudude tegevteenistuses olevad isikud. Hääletajate nimekirjadesse kanti 1 144 309 isikut. Poolt hääletas 737 964 osalenut (77,83%), vastu oli 203 199 (21,43%), kehtetuks tunnistati 6967 hääletussedelit.

Piiripunktide ründamised

19. mail 1991 algasid OMON-i rünnakud Eesti piiripunktidele, mida valvasid peamiselt vaid kumminuiadega relvastatud piiri- ja kodukaitsjad. Need mehed püüdsid igati kontrollida ja kaitsta Eesti majanduspiiri. See polnud aga meeltmööda impeeriumimeelsetele jõududele. Tõenäoliselt andis Moskva lojaalsetele OMON-i eriüksustele korralduse rünnata ja rüüstata Balti riikide piiripunkte.

Esmalt juhtus see 19. mail Võrumaal Luhamaa piiripunktis, kus peksti kolme relvitut piirikaitsjat ja lõhuti piiripunkti sisustus.

Eriti räige rünnak toimus 14. juuni varahommikul Pärnumaal Ikla piiripunktis. Kell 4.37 äratasid automaadivalangud piiripunktis valves olnud mehed.

Järgneb.

Jaga |