Aeg loobuda ohvriks olemisest

20. sajandil elas Eesti üle viis riigikorda. Minu isa sündis Vene keisririigis, ema ja vanemad vennad Eesti Wabariigis, minul endal oli „au“ sündida Suur-Saksamaa Eesti kindralkomissariaadis, teised õed-vennad nägid ilmavalgust ENSV-s ja lapselapsed on uue Eesti Vabariigi lapsed.

Vaadates veelgi sügavamale ajalukku, võib küsida: kas meie rahval (rahvusest ei saagi kõnelda) on identiteeti?

Ennast mäletama hakkasin talulapsena, lehmakarjusena. Siis tapiti mind seitsme versta tagusesse kooli, kus keegi võõras naine püüdis veel enne tähtede selgekssaamist meile kõigile pähe panna, et meie kodumaa on Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liit. Panigi. Mäletan, kuidas üks selge ja kõlava häälega poiss sai selle väljaütlemise eest ümmarguse viie.

Enne seda olin näinud, kuidas Vene soldatid „studebakkeritel“ viisid küla inimestest tühjaks, metsapagejate kallal toime pandud metsikusi, loomade ja maa äravõtmist, kolhoositegemist.

Küla ei olnudki nagu enam küla, kodu jäi võõraks. Täiesti kodutuks ja juurtetuks jäime siis, kui isa püssimeeste vahel polaaraladele viidi. Lahkusime kodutalust, mille õuel kasvab nüüd mets.

See on vaid üks pilt koondpildist. Enamgi veel kui Siberisse küüditati, tehti inimesi kodutuks oma isamaal.

Kuipalju lohutuid jutte, kuipalju kurbe romaane on minu erksamad põlvkonnakaaslased sellest ajast kirjutanud. Ja sahtlisse nukraid luuletusi, millest vaid väike osa pääses trükki!

Meie aeg kandis kurvameelsuse märki. Raske on leida loojat, kirjutajat, kes sest pitserist vaba olnuks, veel praegugi vaba oleks.

Tollastel noortel oli põhimõtteliselt kaks valikut: luua „sotsialistlikke väärtusi“ kui „rabotjaaga“ – tööori; koos juurdekuuluvate käegakatsutavate privileegidega (tasuta korter, omaehitatud individuaalmaja), või sellest põgeneda – külaraamatukogu varal saavutatud lugemust hüppelauana kasutades sisse saada mõnda kõrgkooli, soovitavalt Tartusse, humanitaari. Viimased, endagi teadmata, suurendasid oma kurvameelsuse koormat, lisades teadmisi ja lahti muukides nõukogulike valede lukke.

Õnnetud olid mõlemad, nii reaalsusse jääjad kui ka sellest põgenejad. Esimesed ehk, eriti aja viimases otsas, seda ei olnudki, aga välja näitasid ikka.

Aga millal ei ole eestlane olnud õnnetu ja depressiivne, elades sajandeid võõra võimu ja käsu all? Püsima jäämiseks oleme pidanud endasse kasvatama orja- ja raskemeelsuse geeni. Tõrksate käsualustena, aga siiski kuuletujatena, oleme oma ohvrirolli sedavõrd sisse elanud, et nüüd, kui ajaloomuusa tukastudes kaotas oma tavalise subordinatsiooni meie üle, ei oska me iseseisvatena iseseisvad olla.

Elame ohvritena oma iseseisvas riigis. Kas see ongi meie identiteet?

Iseseisvus ei ole taevane and

Nagu taanlased said jõudu taevast langenud ristilipust alistamaks rävalasi (tallinlasi), nõnda saime meie jõudu oma taevakingina saadud vabadusest. Arvasime,et meie vabadus, iseseisvus ja kõik teised sümbolid ja aated anti meile valmiskujul. Pane vaid külge, ja hakka elama nagu teised rahvad.

Pole vahet asiinimesel, olgu ta pärit tänasest või mis tahes meie eelpoolloetletud viiest riigist. Kuradile igitõed ja autoriteedid, kuradile Goethe Fausti sonimised (veel on need kooliprogrammiski!), et vabadust ja elu on väärt vaid need, kes pidevalt neid kätte võitma peavad! Kuradile Tammsaaregi oma tõeotsimise ja idiootsete kangelastega (realitykirjanik Kerttu Rakke hiljutine väljaütlemine)! Põrgusse ajaloomälu – nüüd elame Meie!

Meil on glamuuri ja ütlemata ebaõiglaselt jaotatud rikkust. Aga riiki napib, isegi sedavõrd, et esimeses tugevamas tõmbetuules võime riigist ilma jääda. Ei päästa meid kettki, millega oleme Euroopa sabasse aheldatud.

Ajaloos on sõdade ja vallutustega kirja pandud: väikesed allugu suurtele, nõrgemad tugevamatele. Kuipalju on meiesuguseid kestvaid väikeriike? Peab vaimult ja tahtelt väga tugev olema, et kestma jääda.

Kas meie oleme seda olnud, ajades igaüks taga oma mammonat, lugedes kõmulehti ja vältides arukaid arvamusi väärtajakirjandusest (kas panna see sõna jutumärkidesse või mitte?), lastes lõpmatult pesta oma ajusid? Pureda aina ühtainsat välisvaenlast – see näikse praegu ohutu olevat – ja ohu korral kuuti pugeda. Materdada üht maailmavaadet, üht parteid ja üht poliitikut. Ehkki viimased ei ole Eestit Venele maha müünud, pole ka majandust praegusesse kriisi ajanud, isegi mitte suuremat võimu- ega rahaahnust ilmutanud.

Hiljuti pidasin taas ühte edutut „rusikavõitlust“ sääraste teadja-inimestega. Neid ohverinimesi, eriti läinud aasta aprillist saati, on palju ja nad on oma „usus“ tugevad. Mis näitab ansiplaste, teiste „isamaalaste“ ja ajakirjanduse meistritööd! Ja mis saab veel siis, kui järgmisel kolmel valimisaastal ajakirjandusmasinad inimeste ajusid soovitud suunas veelgi enam loputavad? Eriti palju võib loota erakanalitelt, kelle reklaamimaksu ju praegune valitsus maksumaksja kahjuks kaotas. Käsi aga peseb kätt.

See arutu, mõtlematu valitsusideoloogiale kuuletumine, ajakirjanduse pimesi uskumine – selles ei ole ju midagi uut. Elame endiselt ohverrahvana – lihtrahvas riigile käsi külge panemata ja vaenlast otsides, valitsejad aga sooviga teostada endiste ohvritena varem kättesaamatut võimu- ja rikkuseihalust.

Võib-olla oli Konstantin Pätsi omaaegses ütlemises, et rahvas on haige, terake tõttki; ehkki valitsejad on oma rahva nägu? Siis on sedamoodi näoga ja sedasi haiged praegusedki rahvaasemikud, kes kaitsevad Riigikogu „pööbli“ diktaadi eest? Et Eesti riiki ei saagi muidu valitseda, kui diktatuuriga? Ja samamoodi on „haige“, ohvritõvene ka praegune rahvas?

ANTS METSLA, kurvameelne, aga mitte ohvrimeelne ajaloolane, Vändra

Jaga |