13. juuni 2018
23 (1104)
Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus Kesknädal jätab endale õiguse kommentaare tsenseerida 
Seda ei saa andestada ega unustada ...PEEP KÄRP, 10. aprill 200225. märtsil möödus 53 aastat 1949. aasta suurküüditamisest. See oli stalinliku genotsiidi ohvriterikkam päev, mil Nõukogude Liidu Ülemnõukogu 1948. aasta 26. novembri seaduse alusel arreteeriti ja deporteeriti Eestist Siberisse 20 722 inimest. Samal ajal küüditati inimesi ka Lätist ja Leedust. Kõik kulges NL Julgeolekuministeeriumi operatiivplaani "Priboi" järgi. Julgeoleku arhiivi andmeil tuli Eestimaa 11 maakonnast ja Tallinnast Siberisse deporteerida 7500 perekonda. Virumaalt (koos Rakvere, Narva, Tapa ja Jõhvi linnaga) kuulus küüditamisele 900 peret. Küüditamise läbiviija oli ENSV juhtkond Sinna kuulusid EKP esimene sekretär Nikolai Karotamm, Ministrite Nõukogu esimees Arnold Veimer, ministrid Boris Kumm ja Aleksander Resev ning ENSV peaprokurör. Julgeolekuminister Kumm esitas juba 16. märtsil Karotammele maakondade küüditamisplaani. Arhiividokumendilt nähtub, et Karotamm jälgis suure hoolega plaani täitmist. Ta enda käega plaanile tehtud numbritest selgub, et 25. märtsil oli deporteerimisele määratud 7500 perekonnast kätte saadud vaid 6580, seega 920 peret olid suutnud end varjata! Moskva määratud küüditamisplaan tuli aga täita, sellepärast arreteeriti kõrvalehoidjate asemel uusi peresid ning üksikute deporteerimine jätkus veel 1951. aastal. Karotamme juhtiv roll küüditamise läbiviimisel näitab, kui tihedalt kogu parteiaparaat selle aktsiooniga seotud oli... Halastust ei leidnud imikud ega voodihaiged Memento käsutuses olevate küüditamiseeskirjade järgi oli deporteeritute hulgas 4320 meest, 6170 kuni 16 aastast last ja 10 232 naist. Eriti torkab silma deporteerijate julmus. Ei halastatud imikutele, vanuritele ega haigevoodis viibijatele, keda kanti kanderaamiga külmadesse loomavagunitesse. Venemaalt deporteeritute hulgas oli 1-2 kuu vanuseid imikuid 5, kuni aastasi lapsi 11, üle 80 aastasi vanureid 15. Küüditamispäev planeeriti sadistlikult kevadisele koolivaheajale, et deporteerimisele määratud õppureid saaks kergemini kodust kätte! Kodus arreteeritud veeti veoautodel raudteejaamadesse, kus nad laaditi trellitatud loomavaguneisse. Rakveres seisid küüditamisvagunid Aluvere haruteel, osa maakonnast deporteerituid veeti Tapale, Tallinna, Keilasse ja Jõhvi, kus koostati suuremaid tapieshelone. Deporteeritud taheti jäädavalt lahutada omastest, sugulastest, oma rahvast ja kodumaast. Selleks võeti igalt perekonnapealt venekeelsele tekstile allkiri: "Vastavalt NSVL ÜN Presiidiumi 26. novembri 1948.a seadusele olen mina saadetud Siberisse asumisele igaveseks". Keele mittetundmise tõttu ja sügavas närvipinges olles ei teatudki, millele allkiri anti... Ekspansioon idast on kestnud aastasadu Ekspansioonihimuline idanaaber on juba aastasadu püüdnud Läänemere kallastel kanda kinnitada. Üks suuremaid sõjakäike sel eesmärgil oli Liivi sõda aastail 1558-1583. Venemaa püüdis siis kogu Liivimaa vallutada. Pikale veninud sõja käigus langes 1571. aastal Tartu linn Ivan IV vägede kätte. Meessoost linnakodanikud tapeti, naised küüditati juukseid pidi sõjavankrite taha seotuna Venemaale. Maa rüüstati, vangi langenud tapeti. Liivimaa vallutamine ebaõnnestus. Seda aga jätkas Peeter I 1700. aastal alanud sõjakäiguga. Põhjasõda esimestel aastatel rakendas feldmarssal Sheremetjev põletatud maa taktikat. Kõige ulatuslikumalt just Virumaal. Selle käigus kohalik elanikkond hävitati või põgenes maalt. 1704. aastal vallutatud Tartu elanikud küüditati jällegi Venemaale. Professor Jüri Uluotsa andmeil jäi pärast Põhjasõda Eesti aladele umbes 80 000 inimest (okupatsiooniaegne ajalookäsitlus pidas seda arvu siiski suuremaks). 3. märtsil 1781 andis Katariina II määruse Hiiumaal elanud rootsi perekondade deporteerimiseks Lõuna-Venemaa steppidesse. Tallinnast algas tapisõit veovankritel. Rännaku kestel sama aasta augustist järgmise aasta maini hukkus peaaegu pool küüditatuist. Impeeriumi ekspansioonipoliitikat jätkas kõige jõhkramalt Stalin. Pärast Balti riikide inkorporeerimist Nõukogude Liidu koosseisu algas sealsete elanike massiline arreteerimine ja deporteerimine Siberisse. Memento Represseeritute Registri Büroo andmeil hukkus 50 okupatsiooniaasta vältel 274 260 eestimaalast, seega umbes 23% endise Eesti Vabariigi elanikkonnast. Stalinliku genotsiidi tagajärjel likvideeriti Venemaal üle 40 väikerahva, nende seas karjalased ja Krimmi tatarlased. Arvestades Eesti geopoliitilist asendit oleks sama saatus tabanud ka Eestit. Ainult ajaloo suurima inkvisiitori surm 1953. aastal peatas meile ettenähtud hävingu. Märtsiküüditamine oli vaid selle sissejuhatus! Ei oska kirja panna tuhandete genotsiidiohvrite hingepiina, südamevalu ja kannatusi, mis tuli üle elada kodust ja kodumaalt lahkumisel ning uue vaevarikka elu rajamisel Siberi mahajäänud rajoonides. Tsiteerin ühe lauliku sonaati: Nende mure muljutused nende piina pigistused kostku meile kustumata! Viimati muudetud: 10.04.2002
| 
Tagasi uudiste nimekirja |
