Jaanipäev lõpetab kooliaasta

Jaanipäeva paiku oleme  ühiselt rahulolevad ja tunneme rõõmu õnnelikest noortest inimestest ja lillesülemitest. Aktusepäeval unustame ebaõnnestumised ja pahandused, unustame ka selle erakordse tänavuse inglise keele riigieksami, sest mingeid punkte ju kõik ikka said. (Õpilastel oleks endiselt parem teha eksameid selle materjali põhjal, mis õpitud ja mõistusepärane.) Aga näe, matemaatika eksam ju oligi tänavu üsna vastuvõetav, ehk läheb tuleval aastal paremini ka inglise keele eksami koostajatel. Juhul, kui neid eksameid ikka edasi tehakse.

Lõpetaja valikud

Raskustele ja ootamatustele vaatamata on aktusepäevaks jõutud õiguseni tulla läbi vanemate ja sõprade spaleeri saali ette aukohale ja vastu võtta esimesed ametlikud dokumendid kas põhikooli või gümnaasiumi lõpetamise kohta. See on suur asi. Ka ülikooli lõpetamise dokumente jagatakse suvel. Eks need kõik ole rõõmsad sündmused, mis märgivad haridusteel erinevas vanuses saavutatut.

Mida need erinevad aktuselosalejad võiksid mõelda? Koolilõpetajad muidugi piiluvad rahulolevalt ringi. Enamik põhikoolilõpetajaid teab sedagi, kuhu sügisel minna. Gümnaasiumilõpetajal on asi keerulisem, ja selget valikut ehk polegi veel tänaseks tehtud. Aga otse tööle minna, õigemini, töökohta saada, pole ka kõige kergem. Proovima peab paljusid asju, kirjutama kümneid avaldusi stipendiumi ja õppetoetuse saamiseks; võimalik, et sõlmima õppelepingu mõne ettevõttega, kellel vaja just sedalaadi teadmistega spetsialisti, mis kellegi huvialaga kokku läheb.

Tänavu saab arvestada veel ühe meeldiva, ehkki nõukaajast pärit võimalusega – Tartu Ülikool võtab kuldmedaliga lõpetanuid loodusainete erialadele vastuvõtukatseteta. Vana mure – loodusainete spetsialiste napib, kuid ilmselt on ka sellele arusaamisele jõutud, et küllap tasub taas hakata kooli rohkem usaldama, sest medalini jõuavad vähesed.

Muutused ajas ja inimestes

 Elunautlevas ühiskonnas pole töö kunagi populaarne olnud, aga kui olukord on muutumas, siis tuleb paremini toime see inimene, kellel on teadmised ja tööharjumused. Aktusepäeval oleme veel koos klassikaaslastega ja küllap lepime peale pidu kokku ka suvelõpu kohtumisaja, et teada saada, kes kuhu läks. Ja üsna harjumatu on mõelda, et enam ei tuldagi septembris samasse seltskonda, kus nii kaua koos oldud, kus kõik teada ja tuttavad. Tuleb meelde, et üks õpetaja pakkus kunagi mõtlemiseks ladinakeelse sententsi tempora mutantur, et nos mutamur in illis. Nii see asi tõesti on, et aegade muutudes peame muutuma meiegi, meeldib see meile või mitte.

Mida mõtlevad aktusel emad-isad ja vanaemad-vanaisad? Ilmselt on nemad rohkemgi rahul kui värsked lõpetajad. Eesti kodus on haridust alati väärtustatud, ja nii kooli astumine kui ka kooli lõpetamine on perekondlik sündmus. Seda on ka lasteaia lõpetamine. Küllap on lapsevanemad tänulikud kõikidele õpetajaile, kes lapsi õpetanud, ja eriti neile, kes aitasid mõnest probleemist jagu saada siis, kui kodus aega ja vastuvõetavaid lahendusi nappis. Pole need õpetajad midagi nii halvad ja vanad nagu meedia kirjutab.

Täna rõõmustavad vanemad ja vanavanemad  üheskoos laste ja lastelaste saavutuste üle. Mõistma on hakatud sedagi, et Bossi lõpuülikonnast tähtsam on heade hinnetega lõputunnistus. Ja muidugi ollakse alati valmis toetame noori igal võimalikul viisil, kui ülikooliharidus peakski üleni tasuliseks minema.

„Õpetaja töö sünnib usust...“

Aga õpetajad? Mida nemad tunnevad aktusel ja õppeaasta lõpus? Eelkõige heameelt edukatest lõpetajatest ja headest ainetundjatest ning eelseisvast suvepuhkusest, mis pakub võimalusi “akusid laadida”. Septembris tuleb ju jälle alustada. Ehk saab vahepeal mõne hea raamatu läbi lugeda, natuke reisida ja omi mõtteid pisut põhjalikumalt läbi mõelda. Mõelda ka õpetajaametist ja tulevikuväljavaadetest. Kas peaks minema puhkuserahale kusagilt pisut lisa teenima, sest hinnad ju kasvavad, palk kahjuks mitte? Ja ehk ei pea õpetaja suvel aega tarbetute paberite koostamisele raiskama; mõnes koolis pidi eneseanalüüs oma paarkümmend lehekülge pikk olema.

Kuid täna ja aktusel me tööasjadele ehk nii hoolega ei mõtle. Koolirõõmu on täna rohkem, kui tavalistes tööpäevades.

Kui õpilased tulevad lilleõiega tänu ütlema, on hea tunne. Oled osaline nende saavutatus. Ja äkki mõistad, kui õiged on Esa Saarise ja Kirsti Lonka sõnad: Õpetaja töö sünnib usust. See on hoolimine ilma tingimusteta. Õpib see, kes usub, et õppimisel on mõtet. Ainult teadmiste aardekirstu uskudes võib õpetaja olla aardekirstu võti.

URVE LÄÄNEMETS, õpetaja

Jaga |