Röövkapitalismi andetud ohvrid või küünilised teostajad?

Mõned suurriigid (Hiina, Jaapan, Kanada, nüüd usutavasti ka USA) on sellest aru saanud ja rakendanud oma majanduses protektsionismimeetmeid. Teame, kuidas on kapitalismi „parandanud“ meie ülemere-lähinaabrid, seda eriti ühiskonna sidususes ja sotsiaalvallas.

Meie aga oma Eesti–Rootsi Panganduslikus Vabariigis oleme tormanud pimesi edasi. Silmagi pilgutamata väitis peaminister teleesinemises, et Eestis on kõik hästi või peaaegu hästi, et mingitel, ainult temale teada olevatel põhjustel kriisitont puudutab Eestit vähem kui teisi ohvreid jne.

Tölplased või kurjategijad?

Nähes, kuidas ettevõtted lähevad massiliselt pankrotti ja kasvab töötute armee, kui valitsus ei üritagi olukorda muuta, tekib kahetine küsimus: 1) kas siinsed neoliberalismi lipukandjad (RE+IRL) on tõesti sedavõrd andetud, õpivõimetud ja saamatud, et olukorda õigesti hinnata ja teha riiklikke otsuseid või 2) aetakse jäika kriisi lõpuleviimise poliitikat teadliku kuritahtlikkusega.

Võimalikud on mõlemad variandid. Esimese kasuks räägib tõik, et majandusliberalistlikus Eestis (aga muud Eestit pole ju olnud, kui välja arvata lühike Savisaare-periood) ei ole valitsejad ja ministrid Eesti riigi ja tema majanduse arenguga õieti tegelnudki. Aur on läinud jagelemise, jagamise ja vile peale. Kust need valitsemiskogemused pididki tulema, kui ministritoole ja muid ameteid on jagatud vastavalt istuja kehakujule ja tagumikule.

Ühesõnaga – juhtideks oleme seni valinud lolle ja laisku. Veel halvem, kui oleme riiki juhtima valinud kurjategijad. Ka see pole võimatu. Võimalik, et üleilmset neoliberalismi ja turustiihiat suunab mingi salaorganisatsioon või kuri käsi. Ja inimeste ja ettevõtjate röövimise skeem on äraproovitud ja lihtne: finantsoligarhia ja pangad tekitavad laenubuumi ja „majandustõusu“, millele järgnevad kõikehõlmav ettevõtete (eriti väiksemate) ja inimeste pankrotistumine, varade „hoiule“ võtmine pankade poolt ning uue „tõusu“ tekitamine ja „hoiulevõetu“ realiseerinine priske vaheltkasuga jne – kõik algab uuesti.

Siinjuures – NB! iga pankrot tuleb lõpule viia, muidu pole protsess ega kasuminorm täiuslik.

Endise pankrotihaldurina teab praegune peaminister, kuidas riiki juhtida.

Sestap on traagiliselt naljakas, kui mõned arvamusjuhid kutsuvad rahvast üles mitte otsima kriisis süüdi olijaid, olema valitsejatega solidaarsedki!

Hammas hamba, silm silma vastu

Kaasaegse tsivilisatsiooni koidikul sõnastas Babüloonia kuningas Hammurapi oma seadustega inimsuhete ja õigluskorra alused, mis, küll ähmastunutena, kehtivad tänapäevani: inimest saab inimese eest kaitsta vaid nii, et igale kuriteole vastab proportsionaalne karistus.

Tänapäeval, tõsi küll, vargal kätt maha ei lööda, röövlit üles ei pooda ja riiukukel hammast suust välja ei kaksata, aga põhimõte – hammas hamba, silm silma vastu – kehtib. Näib, et lepliku ja mugava rahvana oleme selle unustanud.

Aga enne me normaalsete rahvaste ja riikide hulka ei saa, kui oleme oma Suure Vastasseisu läbi teinud.

Sest ärgem unustagem: headele seadustele võime, aga oma õigusele ja jõule peame lootma.

HANS PALKMAN, Pärnumaa

Jaga |