Viimase aja värvilised ja lillenimelised revolutsioonid on päädinud sageli kohapealse veretööga või kohtupidamisega, mis näib tegelikult omakohtuna: Liibüa Muammar Gaddafi (2011), Iraagi Saddam Hussein (2006). Egiptuse president Mubarak (2011) vägivaldselt sunniti lahkuma võimult, et alustada kohtumõistmise ettevalmistamist korruptsiooni ja võimuliialduste süüdistusel. Samasugused olid olnud ka Gaddafi-vastase opositsiooni etteheited, mispeale NATO lennukid hõivasid Liibüa õhuruumi, et Gaddafi kõrvaldada. Arusaamatud on olnud Süüria presidendi Bashar al-Assadi vastaste süüdistused selles, et president on rakendanud mässajate (loe: kaikameeste) vastu jõudu.

Üks markantsemaid revolutsioonilise tribunali kohtumõistmisi leidis aset juba aastakümneid tagasi -- Rumeenias, kui hukati president Nicolae Ceausescu (1989).

Jah, seda aastakümnetetagust kohtumõistmist Rumeenias meenutas keegi naiskodanik otsereportaažis Kiievi Maidanilt, ähvardavalt kuulutades, et Viktor Janukovõtšile "tehakse Ceausescut". Või Tšernovtsõ tudengi Maksõm Germani hinnang olukorrale Ukrainas: „Inimeste tulistamist oli isegi televiisorist hirmus jälgida. Selge oli ainult üks: president peab minema." (6. märtsi Eesti Päevaleht). Samas lehenumbris ilmunud Paeti pealtkuulamisloost saame aga teada, et „„... snaiprite taga polnud Janukovõtš, vaid keegi uuest koalitsioonist," rääkis Paet lindistuses."

Siinkohal tasub tähele panna, et need viimase aja „kaikameeste revolutsioonid" ehk võimupööramised on tänaseks osutunud nurisünnitisteks. Liibüas rahvas protesteerib Gaddafi-järgse võimu vastu. Egiptuses kukutati välisel toel võimule upitatud Moslemi Vennaskond. Süüria sündmuste areng on jäänud Ukrainas toimuva varju.

Ajaloost teame, eriti teab seda vanem põlvkond, kes tuttav marksismi dogmadega sotsialistlikust revolutsioonist, klassivõitlusest, proletariaadi diktatuurist ja sellest, mil moel Lenin ning seejärel omakorda Stalin seda edasi arendasid: kuidas võimu haarata, kuidas vahendeid valimata kukutada seaduslik võim, kuidas proletariaadi diktatuur kehtestada... Võimuhaaramise nimel tuli õõnestada seaduslikku võimu, õhutada streikijaid riigivastasteks väljaastumisteks. Just revolutsioonilise situatsiooni turbulentsis tuli juba vägivalla teel üle võtta massikommunikatsioon, pangandus, transport... Et kehtestada proletariaadi diktatuur.

Tänaste Ukraina sündmuste mustris on nii väga palju sarnasust omaaegsete marksismi-leninismi klassikute võimuhaaramistaktikaga: leida ja ära kasutada iga võimalikku protesti rahutuste õhutamiseks, rahva ülesässitamiseks provotseerida riigivõimu mis tahes vahenditega jõudu rakendama. Seda selle nimel, et vägivalla ohjeldamist hiljem seadusjärgse võimukandja võimuliialduseks tembeldada. Inimõigused ja demokraatia on mõisted, mis lähevad peale igasuguste tegude motiveerimiseks, nende väidetavad rikkumised on aga universaalsed motiivid seaduslike võimukandjate süüdistamiseks.

Euroopa Liidu välispoliitika kõrge esindaja Catherine Ashtoni manitsussõnad:

Selle „kõrge esindaja" sõnad ei vaja kommentaare.

Nagu omal ajal eksportis CCCP revolutsioone -- Kuubasse, Vietnamist ja Põhja-Koreast ning lõputust arengumaade abistamisest rääkimata, nõnda „assotsieerib" tänane Euroopa Liit XXI sajandil uusi liikmesriike ja arendamaks demokraatiat endistes asumaades.

Meedia tähelepanu on olnud hõivatud Ukraina sündmustega Kiievis, nüüd siis veel ka Krimmis, kuid tähelepanuta on jäetud nimetatud assotsiatsioonileping, mille pärast see märul tegelikult vallandus, õigemini öelduna - vallandati.

Assotsiatsioonilepingu olemusest loe 29. jaanuari Kesknädalast. Siinkohal väärib meenutamist Eesti Euroopa Liitu astumise puhul peetud ühinemisläbirääkimiste tagajärg -- nõustuti otseste põllumajandustoetustega, mis on kordi madalamad, võrreldes vanade liikmesmaade põllumeestele makstavaga.