Pole Pronkssõdurit, pole probleemi…

JUHAN KIVIRÄHK,      31. mai 2006


Filmi „Politseiakadeemia" ühes seerias leiab aset niisugune stseen. Politseikadetid on suunatud linna patrullima. Üks neist viskab näritud õunasüdame üle õla ja see lendab möödakäijale vastu pead. Viimane ei saa aru, kust löök tuli, ja annab vastu vahtimist esimesele kõrvalseisjale. See virutab omakorda vastuseks, ja peagi ühinevad kaklejatega teisedki läheduses viibijad. Äkitselt kõlab hüüe „Meie omi pekstakse!" – ning mõne aja pärast vallutab märul kogu linnaosa. Maharahustamiseks tuleb kohale tuua tugevdatud politseijõud.

Tegemist on klassikalise masside käitumist kirjeldava juhtumiga, kus tühine asi vallandab kontrollimatu sündmuste ahela, haarates endasse järjest suuremaid rahvahulki. Olukorra kohta informatsiooni mitte omav ning emotsionaalselt üles ärritatud rahvamass võib käituda ettearvamatult.

Oleks vale selliselt tekkivate rahutuste põhjusi näha juhuslikult lendu lastud õunasüdametes. Kui vägivald mingi pisiasja tõttu kiiresti eskaleerub, on ühiskonnas selleks sügavamad põhjused: seni allasurutuna püsinud vastuolud, vaenulikud hoiakud, erimeelsused, stereotüübid. Ning enamasti ka ühiskonna selge jaotumine „omadeks" ja „võõrasteks".

Analüüsides viimastel nädalatel Pronkssõduri ümber toimunut ja üritades tekkinud probleemidele lahendust leida, tulekski mõelda eeskätt sellele, miks ikkagi pealinnas kired nii kõrgele lahvatasid. Ehkki mingeid vägivaldseid ekstsesse pole seni toimunud, on nende võimalikkus jätkuvalt õhus. Eriti kui arvestada, et kellegi ahjuajamine või millegi õhkulaskmine on muutunud avalikus diskussioonis täiesti aktsepteeritavateks sõnumiteks.

Pealtnäha on meil ju kõik suurepärane. Augustis täitub Eesti Vabariigil viieteistkümnes taasiseseisvusaasta, ühiskond peaks olema piisavalt stabiilne. Juba kaks aastat oleme olnud Euroopa Liidu ja NATO täieõiguslikud liikmed. Küsitlused näitavad, et inimesed on oma eluga järjest enam rahul, majandus areneb, tööhõive ja palgad kasvavad. Peaminister kuulutas suureliselt välja eesmärgi tõusta Euroopa Liidu viie jõukama riigi hulka.
Ent just heaolu ja stabiilsuse ajajärkudel tekib oht, et riigivõim loorberitele puhkama jääb ning jätab unarusse positiivse arengu jätkusuutlikkuse tagamise. Lisaks sellele on meie poliitikute üldine viga see, et majandusarenguga tegelemise kõrval ei osata tähelepanu pöörata muudele ühiskonnas toimuvatele protsessidele. Alatasa kiputakse põhjuste asemel tegelema tagajärgedega, mida iseloomustab ka praegune lihtsustatud mõttemall: kui pole mälestusmärki – pole ka probleemi!

----------------------------------
Ehkki mingeid vägivaldseid ekstsesse pole seni toimunud, on nende võimalikkus jätkuvalt õhus. Eriti kui arvestada, et kellegi ahjuajamine või millegi õhkulaskmine on muutunud avalikus diskussioonis täiesti aktsepteeritavateks sõnumiteks.
----------------------------------

Kui vaatame inimeste suhteid Eestis, on siin kogu aeg olnud kaks eraldi ühiskonda – eesti- ja venekeelne. Meie, eestlased, ja nemad, venelased. Või vastupidi. Peaaegu ainus idee, millele on seni olnud suunatud meie integratsioonialased pingutused ja selleks eraldatud miljonilised abirahad, seisneb selles, et õpetada muulastele eesti keelt ja tuua nad seeläbi eestikeelsesse kommunikatsiooniruumi.
Kindlasti on riigikeeleoskust vaja nõuda kõigilt eestimaalastelt. Ent on tarvis lõpuks ometi aru saada, et keele õpetamine ja kogu ühiskonda koos hoidva kommunikatsiooni toimimine on kaks eraldi ülesannet, mis mõlemad vajavad spetsiaalseid jõupingutusi. Sidusa ühiskonna loomist ei saa edasi lükata sellesse aega, kui kõik ühiskonnaliikmed räägivad eesti keeles. Kust peaks venekeelsel elanikkonnal tekkima adekvaatne arusaam Eesti poliitikast, ajaloost ja kultuurist, kui ta on avalikust diskussioonist välja lülitatud?
Sest praegune eesti- ja venekeelne meediaruum ei haaku omavahel kas üldse või on seotud ebapiisavalt. Eestis välja antavates eesti- ja venekeelsetes päevalehtedes antavad tõlgendused ühiskonnas toimuvatele protsessidele on tihti diametraalselt vastandlikud. Pisut suudab eestikeskset ühiskonnamõistmist tekitada küll venekeelne Raadio 4. Eesti Televisioonis on aga vaid üks äraeksinud igapäevane venekeelne uudistesaade ja järgmisest aastast oma tegevuse lõpetav kakskeelne „Unetus". Kogu lugu!
Ma ei tea, milliseid väärtusi ja hoiakuid antakse õpilastele edasi venekeelsetes koolides, ent kui 9. mail korraldatakse klassiekskursioone Pronkssõduri jalamile lillede panemiseks, pole seal toimuv kindlasti ametlike õppekavadega kooskõlas.

----------------------------------
Eesti- ja venekeelse kogukonna omavaheliste suhete ja riigis toimuvate integratsiooniprotsesside eest aga vastutab kogu poliitiline eliit. Ja pronkskuju kõrvaldamisega need probleemid ei lahene.
-----------------------------------

Eesti ühiskond on jätnud mitte-eestlased avalikust infovahetusest kõrvale: kes tahab toimuvast aru saada, õppigu keel selgeks. Samas on ühiskonna toimimise huvides, et kõik inimesed oleks ühiskonna põhiväärtustest ja käitumisnormidest ühtviisi informeeritud. Olen aastaid läbi viinud avaliku arvamuse küsitlusi ning tean, kui piiratud on venekeelse elanikkonna teadmised Eesti poliitikast. Ning just väheinformeeritud, asja olemusest mitte aru saavad inimesed moodustavad irratsionaalsete massiaktsioonide tekkeks soodsa pinnase.

Kriisi põhjused ei peitu muidugi vaid ühes pooles. Eestlaste jaoks on viimastel aastatel toimunud mõndagi sellist, mis tekitab süvenevat vastumeelsustPronkssõduri vastu.
Tänast konflikti soodustavalt mõjus kahtlemata Lihula ausamba vägivaldne eemaldamine 2004. aasta sügisel. Kui Eesti leegionäri kujuga nii talitati, siis miks mitte teha sama ka nn. Aljoshaga. Kraana kohale ja sõdur kasti! Ja kes segama tuleb, sellele anda nuiaga!

Ärritavalt mõjub suurele osale eestlastest ka nn nomenklatuuri hiiliv tagasitulek. Tänavu veebruaris valas president õli tulle, riputades Eesti Vabariigi aumärgid mitmete kunagiste punavanakeste rinda.
Ja kõige tipuks on muidugi see, kui häbiväärselt kihutas politsei minema 9. mail Pronkssõduri juures sinimustvalge lipuga meeleavaldajad, samal ajal kui platsil lehvisid punased plagud.
Kõik see on rahvuslikult mõtlevatel eestlastel harja punaseks ajanud. Vihaleaetud inimesel pole vaja enamat väikesest tõukest, et plahvatada. Neil aga, kelle tööks ongi selliseid plahvatusi esile kutsuda, leidlikkust jätkub. Hiljuti avaldatud KaPo aastaraamat viitab selgelt Venemaa sihipärasele tegevusele olukorra pingestamisel Eestis.

Kui Pronkssõduri juures toimunu taga oleks vaid Venemaa karvane käsi, polekski asi veel kõige hullem. Palju kurvem on see, et ka Eesti enda erakonnad võtavad meelsasti vastu võimaluse Pronkssõduri taha varjunult järgmisele kevadele sihitud valimiskampaaniat teha. Mis oleks veel mõnusam, kui hurjutada sügisel Tallinnas ainuvõimule pääsenud Keskerakonda: Pronkssõdur asub linna maal ja on linna oma, tehke midagi! Kui eesti oma poliitilised jõud hakkavad selles küsimuses üksteise arvel profiiti lõikama, konflikt ühiskonnas ainult süveneb.

Pronkssõdur võib ju Tallinna oma olla, kuid eesti- ja venekeelse kogukonna omavaheliste suhete ning riigis toimuvate integratsiooniprotsesside eest vastutab kogu poliitiline eliit. Ja ühe mälestusmärgi kõrvaldamisega need probleemid ei lahene.

-----------------------------------
Komisjoni ei pea sugugi kutsuma ekstremistlikke äärmusrühmitusi, nagu kardab peaminister Ansip – Eesti enda erakondade vastuolud on juba küllalt ekstreemsed, et neile lahendust otsida.
-----------------------------------


Loomulikult oleks parem, kui Pronkssõdurit linnaväljakul poleks. Lollust ei õnnestu ühiskonnast kunagi täielikult välja juurida ning on ohtlik hoida nii nähtaval kohal püsivat provokatsioonide võimaldajat. Ent teiselt poolt eeldaks Pronkssõduri teisaldamine ühiskonna laiapõhjalist kokkulepet. Ma ei usu, et praegu sellise kokkuleppe sõlmimiseks vajalikku ühiskondliku üksmeelt piisab. Enne tuleks kõrvaldada palju väiksemad vastuolud, mis kahe kogukonna suhtlemist takistavad.
Samuti oleks ohtlik kasutada pealtnäha demokraatlikku rahvahääletuse ideed – referendumi läbiviimine ise nõuab juba eelnevat ühiskondlikku konsensust, erinevate seisukohtade pooldajate valmisolekut end enamuse seisukohale allutada. Praegu sellist valmisolekut eeldada ei tasu.
Tasuks kuulata president Rüütli üleskutset moodustada asjatundjatest komisjon, mis lahvatanud pinged tasapisi maha võtaks. Sinna komisjoni ei pea sugugi kutsuma ekstremistlikke äärmusrühmitusi, nagu kardab peaminister Ansip, – Eesti enda erakondade vastuolud on juba küllalt ekstreemsed, et neile komisjoni abil lahendust otsida.

Kiireid lahendusi Pronkssõduri probleemile ei ole. Rahvusraamatukogu esiselt platsilt vaatab meile vastu Toompea ja Tallinna linnavõimu poolt aastaid tegemata jäetud töö Eesti ühiskonna sisuliste probleemidega tegelemisel. Ning sellest, et käesolev lugu ilmub Kesknädalas, ei maksa järeldada, nagu ei peaks loo autor tegematajätmistes võrdväärselt vastutavaks ka Keskerakonda.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (61)