Ajakirjanikud lähevad poliitikasse

Sellele emotsionaalsele küsimusele saab adekvaatselt vastata üksnes ratsionaal-statistiliselt. Kõikvõimalikud Eesti Vabariigi seadused kinnitavad sõnaselgelt, et Riigikokku võivad kandideerida kõik, kel selleks põhiseaduslikud eeldused. Seega need kodanikud, kes pole enam lapsed, kes pole kohtulikult karistatud ega vaimselt haiged. Järelikult võivad lisaks ajakirjanikele kandideerida ka tuukrid, metsalangetajad, ämmaemandad, vasakukäelised ja linalakad, koguni halva hingeõhuga kaaskodanikud. Ja tänu taevale!

Nüüd aga ajakirjanike kandideerimisest täpsemalt. Kui vähegi vaevuda, leiate meie seniste presidentide jt riigijuhtide hulgast sagedasti neid, kes on kunagi ka ajakirjanikuna leiba ja oma rahvast teeninud. Ajakirjanikutöö ongi ju välja mõeldud rahva teenimiseks, küsimuste esitamiseks neile, kellega n-ö tavainimesed kohtuda ega neile küsimusi esitada ei saa.

Konstantin Päts, Jaan Tõnisson, Lennart Meri, Toomas Hendrik Ilves, Siim Kallas, Mart Siimann – kõik nad on olnud ajakirjanikud või tegutsenud ajakirjandust korraldades. Meie tänaste erakondade esindajaist Euroopa Parlamendis on pooled tugevasti kas olnud või on praegugi seotud ajakirjandusega – Marju Lauristin, Yana Toom ja Urmas Paet esmajoones. Statistika veenab: poliitikas on edu saatnud peamiselt neid, kes pole vaid kitsa ampluaa esindajad – „kust tulek, kuhu minek“-stiilis küsitlejad.

KESKMÕTE: Tugeva ajakirjaniku kutsumine valimisnimekirja on kompliment nii temale kui ka erakonnale.

Menukaks on osutunud analüütilist, kommenteerivat laadi ajakirjanikud, ühiskondlikult aktiivsed, elu üle järele mõtlevad ja selle eri nähtusi analüüsivad tegijad. Head ajakirjanikku on alati iseloomustanud empaatiavõime, oskus oma mõtteid arusaadavalt inimesteni tuua, tahe ja võime erinevate inimestega suhelda. Tugeva ajakirjaniku kutsumine mõne erakonna valimisnimekirja on sisuline kompliment nii temale kui ka erakonnale, sest nigelaid, verevaeseid ajakirjanikke ju eriti kuhugi ei oodata.

Tore, et aeg ja suhtumine on kohati märgatavalt muutunud. Kui mina aastal 2003 telest poliitikasse tulin, süüdistati ja tänitati mind mehiselt. Eetrist pidin loomulikult päevapealt lahkuma. Täna saadetakse ekraanilemmikuid poliitikasse tänusõnadega tehtu eest, lillede, pisarate ja parimate soovidega tulevikuks. Ja isegi avalik-õiguslike reklaamsaadetega.

Nii peakski olema, see on loomulik! Elame ju demokraatlikus riigis, kus isegi poliitikutel on õigused! Neid süüdistada tohib ainult siis, kui selleks on tõestatud põhjus. Muutunud on seegi, et praegu poliitikasse tulevatest ajakirjanikest on suur osa juba ammu end sisuliselt poliitikutena esitlenud. Nende suhtumine erakondadesse ja parteiliikmetesse on ju teada. Seda on nad välja näidanud oma artiklites ja saadetes, TV-s isegi kehakeelt appi võttes. Vähe sellest, mõnigi neist on olnud suurem poliitik kui mõni tänase Riigikogu liige. Küllap edaspidi tegutsevad nad ausamalt. Võib-olla on mõnigi lugeja-vaataja siiamaani uskunud, et ajakirjanik pole eetilis-ajakirjanduslikult kallutatud, kas siis mõne erakonna või maailmavaate suunas.

Kuidas ajakirjanikel valimisedu korral poliitikas läheb? Näiteid jätkub seinast seina. On kaasalohisejaid, koguni loobujaid, kuid näeme ka edulugusid. Üht peavad nad kindlasti meeles pidama – kui meedias on seni oldud solist või koguni staar, tuleb erakonnas ja fraktsioonis sageli leppida ansambli- või isegi kooriliikme rolliga. Erakonnad ju kubisevad solistidest ja dirigentidest. Pürgida tuleks mõne kitsama poliitteema eestkõnelejaks oma erakonnas, ehk isegi arvamusliidriks ühiskonnas. Siis on mõnedki uksed valla, muuhulgas ka intervjuusid andma mikrofonide ja kaamerate ees.

Selleks soovin kõigile pürgijaile jõudu, sest teie poolt valitud tee pole kerge. Ehk nagu soomlased ütlevad: elu pole mitte pelgalt lilledel tantsimine. Küllalt sageli on see ka lust ja lillepidu!

ENN EESMAA, 2003. aastast ametilt Riigikogu liige, hingelt ajakirjanik

Jaga |