Diagnoosita ravimine terveks ei tee

Rahva jätkuvaks lollitamiseks klopsitigi kokku mingi mõttelage Eesti Koostöö Kogu, kes üllitas „Eesti ühishuvi ja koostöö deklaratsiooni“, mille esimene punkt kõlab nii: „Loobugem majanduskriisi süüdlaste otsimisest.“ Järgmised kuus punkti on kantud mõttelaadist, et kriis tuleb ületada ainult rahval püksirihma alandlikult pingutades. Majandussüsteem ja valitsus olid head (s.t süüdimatud), rahvas aga kandku raskused, naabrimees aidaku naabrit, ja pärast kriisi läheb valitsus röövkapitalismiga rõõmsalt edasi. Jumal hoidku valitsust, kui patune rahvas mõtleb teisiti! Ohus olevat demokraatia, vaimsus, vastutustunne, põhiväärtused ja olemise alustalad.

Mulle on selge, et demokraatia sidumine meie valitsuse ja röövkapitalistide väärtustega, õigemini – rahaga, teeb demokraatiast väärtusetu sõna ja rahva pihta väänatava malaka.

Demokraatia kapitalistlikus Eestis tähendab rahva jaotumist (analoogiliselt India kunagisele kastisüsteemile) materiaalse rikkuse ja rahvusliku kuuluvuse järgi – alates prügikastiinimestest kuni välismaal elavate ja oma rahvast kartvate miljonärideni. Solidaarsus tuleb valitsejatele siis meelde, kui rahva töövaeva anastajatel kasum väheneb ja rahvas peab veelgi suurema osa töövaevast loovutama või töötatööliste armeed täiendama.

Meil nagu oleks olemas eluaegne õpe, täiendõpe ja ümberõpe, kui meedia sõnamulinat kuulata. Aga võrdlevat õpet meil pole. Kes aga minevikust ei õpi, sellel pole ka paremat tulevikku.

Meil on tegelikult mälukriis, teadmiste kriis, meedia eetilisuse puudumisest ja vastutamatusest põhjustatud kriis. Ajakirjandus peaks teenima rahvast, aga mitte samastuma röövkapitalismiga. Kasuahnetele ja eetikata ajakirjanikele meeldib diagnoosita raiumine samamoodi nagu vaimuvaestele kirjanikele maksumaksja raha eest roppuste paberile määrimine.

Ajakirjanik peaks töötama rahva seas. Veel parem, kui ajakirjandus trükiks esmajärjekorras kohapealsete kirjasaatjate sõnumeid. Oleks minu teha, saadaksin kõik ajakirjaniku tootvale tööle. Las nuusutavad laudalõhna, põllutolmu, tööstuste vingu, teenindaksid vanureid ja kasvataksid lapsi.

Minu diagnoos on selline: majanduskriisi algpõhjus peitub rämpsmeedias, rahva eetilise meele ja õiglustunde risustamises, inimeste võõrutamises tööst.

Ülo Palover, pensionärist talupidaja Võrumaalt Lasva vallast

Jaga |