Eesti Pank põhjustas igavas elus elevuse

Ülo Kaasik astub asepresidendi ametisse 9. juulist ja Madis Müller 1. septembrist. Madis Mülleri töötasu hakkab olema 6500 eurot kuus ja Ülo Kaasikul 5500 eurot kuus.

Eesti Panga nõukogu esimees Jaan Männik rõõmustas, et mõlemad kandidaadid said nõukogu kõikide liikmete toetuse.

„See näitab nõukogu väga toetavat suhtumist järgmistesse asepresidentidesse," ütles Männik.

Eesti Panga nõukogu järgmine korraline istung toimub 31. mail.

Ülo Kaasik töötab Eesti Panga rahapoliitika osakonna juhatajana. Varem on ta töötanud Eesti peaministri majandusnõunikuna ja Eesti Pangas majanduspoliitika allosakonna juhatajana ning majandusuuringute osakonna analüütikuna. Kaasikul on Tartu Ülikoolist bakalaureusekraad ettevõttemajanduse erialal ja Tallinna Tehnikaülikoolist teadusmagistri kraad rahvamajanduse erialal.

Madis Müller töötab aktsiainvesteeringute portfelli juhina Maailmapanga Gruppi kuuluvas IFC-s (International Finance Corporation). Varem on ta töötanud Maailmapanga nõukogu juures, Eesti rahandusministri ja peaministri majandusnõunikuna ning ettevõtte rahanduskonsultandina PricewaterhouseCoopersis. Mülleril on bakalaureusekraad rahanduse ja panganduse valdkonnas EBS-ist ning teadusmagistri kraad rahanduses George Washingtoni Ülikoolist.

(Allikas: EP pressiteade)

Eesti Panga nõukogu koosseis

Eesti Panga seaduse järgi on nõukogu panga kõrgeim organ, mis koosneb esimehest ja seitsmest liikmest. Nõukogu esimehe nimetab viieks aastaks ametisse Riigikogu Vabariigi Presidendi ettepanekul. Nõukogu liikmed nimetab Riigikogu ametisse nõukogu esimehe ettepanekul samuti viieks aastaks.

Eesti Panga nõukogu VI koosseis nimetati Riigikogu otsusega ametisse alates 18. veebruarist 2009 ning selle liikmeteks said Kalev Kallo, Irene Kull, Jürgen Ligi, Enn Listra, Tõnis Palts, Liina Tõnisson ja Urmas Varblane.

Seoses Jürgen Ligi nimetamisega rahandusministriks 4. juunil 2009 peatusid tema volitused Eesti Panga nõukogu liikmena. Vabariigi Valitsuse liikmena töötamise ajaks nimetas Riigikogu Jürgen Ligile alates 26. jaanuarist 2010 asendusliikmeks Valdo Randpere.

Nõukogu esimeheks nimetas Riigikogu alates 13. juunist 2008 Jaan Männiku.

(Allikas: Eesti Panga koduleht)

Kesknädal pöördus kommentaaride saamiseks Eesti Panga nõukogu liikme KALEV KALLO poole.

Kas nõukogu otsus mitte pikendada lepinguid seniste asepresidentide Minka ja Rossiga oli nõukogu liikmete poolt eelnevalt  kokku lepitud või ette valmistatud? Kas tulemus oli üllatus ka nõukogu liikmetele endile? Palun kirjeldage hääletamisprotseduuri.

Otsus mitte pikendada Eesti Panga asepresidentide Rein Minka ja Märten Rossi lepinguid kolmandaks ametiajaks ei olnud kindlasti nõukogu liikmetel omavahel kokku lepitud. Ei saa muidugi välistada nõukogu liikmete omavahelisi isiklikke konsultatsioone ja arutelusid. Minul taolisi mõttevahetusi kolleegidega ei olnud. Küll olid aga küllalt aktiivsed konsultatsioonid asepresidentide kolmandaks tähtajaks mitte kinnitamise osas nõukogu esimehe Jaan Männiku poolt. Samas Eesti Panga president Andres Lipstok soovis samade asepresidentide jätkamist. Arvan, et tulemus ei olnud nõukogu liikmetele üllatuseks, kuna tulemus ei olnud ühehäälne. Toimus salajane hääletus sedelitega ja hääletuskastiga. Poolthääletusel oli vajalik saada üle poolte nõukogu liikmete toetus.

Hr Kallo, mis Te arvate, miks asepresidentide iseenesest rutiinne lahkumisprotseduur põhjustas sellise üleriigilise elevuse meedias ja poliitilistes ringkondades?

Miks rutiinne lahkumisprotsess põhjustas "tormi veeklaasis", on veidi raskem vastata. Miks elevuse meedias? Arvan, et see on teile kui meediainimestele endale kindlasti lihtsam vastata. Mina arvan, et suur osa meie meediast, kes juba ammu ei suuda asju sisuliselt analüüsida, vaimustub alati, kui keegi laialdasemalt tuntud inimene kaotab ameti, saab uue ameti või ületab näiteks kiirust. See on see, mida ajakirjanikud suudavad veel paberile panna. Miks poliitilistes ringkondades? Seal on kära ikka siis, kui "omadele liiga tehakse", ju siis keegi oli "oma".

Miks panga president Lipstok saatis ilma eelnevat ettevalmistavat tööd tegemata kaks kandidaati nõukogu ette, kes hääletas tema kandidaadid maha? Miks ta ei teinud eeltööd, et teada saada nõukogu liikmete meelsust, et ta saaks oma senise kaadriga tööd jätkata?

Ma ei nõustuks määratlusega, et panga president saatis ilma eelnevat ettevalmistavat tööd tegemata kaks kandidaati nõukogu ette. Lipstok kindlasti tegi eeltööd. Miks nii ei läinud? Siin võib olla mitmesuguseid põhjusi. Võib-olla mõni nõukogu liige ei toiminud nii, nagu panga president temast aru sai. Võib-olla toimusid hilisemad meelemuutused, võib-olla oli lootus suurem kui reaalsus. Põhjusi võib olla teisigi. Selles ei ole aga midagi iseäralikku. Kui meenutame, siis isegi Vabariigi President saatis Riigikokku kinnitamiseks õiguskantsleri kandidaadi Allar Jõksi, kes ei saanud Riigikogu toetust.

Meedias on nõukogu esimehe Jaan Männiku tegevus juhtkonna vahetuse korraldamisel tekitanud kahesugust suhtumist. Näiteks oli BNS-i juht Anvar Samost Rahvusringhäälingus Männiku tegevuse suhtes kriitiline, kuid Delfi kolumnist Jakko Väli kiitis Männiku tegevust vägagi argumenteeritult. (Kesknädal näeb siin ka poliitilist hinnangut - Rahvusringhääling on reformierakondliku taustaga ja Delfi omakorda IRL-i taustaga.) Milline on Teie seisukoht?

Minul on selles küsimuses oma arvamust eelpoolnimetatud kodanike arvamusega raske võrrelda, sest nemad näevad asja distantsi pealt, olemata asjaga sisuliselt kursis, aga mina olin protsessis sees ning kindlasti rohkem detailide ja suundumustega kursis.

Tausta teades saan kindlasti paremini aru Jaan Männiku püüdlustest, ja seetõttu on minu arvamus õieti kahetine. Esiteks, seoses eurole üleminekuga ja Eesti Panga saamisega Euroopa Keskpanga üheks osaks on kindlasti vajalikud nii sisulised kui ka struktuurilised muudatused. Männiku arvates polnud juba üksteist aastat ametis olnud ja oma tööd suurepäraselt tundvad asepresidendid valmis suuremateks muudatusteks. Selleks olid ka omad põhjused, nimelt panga töötajate kõrge professionaalne tase ja hästi töötav süsteem. See tekitab alati veendumuse, et kui kõik nii hästi töötab, milleks siis muuta. See on aga otsene oht stagneerumiseks. Just stagneerumise vastu ja muutuste poolt oli Männik oma tegutsemistes. Teiseks jääb minul üles küsimus: kas pidi seda tegema nii jõuliselt, panga presidendi seisukohta arvestamata?

Kuna 6. mail toimunud nõukogu erakorralise koosoleku otsus uute asepresidentide kinnitamise kohta tuli konsensuslikult, siis kas on nüüd Teie arvates rahu majas ja pinged kaadrite ümber maas?

Arvan küll, et pinged nende ametikohtade ümber on nüüd maas.

Kas ennustate samalaadseid pingeid ka Eesti Panga presidendi Andres Lipstoki lahkumisel, kui tema aeg täis saab tuleval kevadel? (Kesknädalale on sahistatud, et Lipstok võib lahkuda juba sel sügisel ja tema asemele paneb Reformierakond Jürgen Ligi, rahandusministriks aga endise Riigikogu rahanduskomisjoni esimehe Taavi Rõivase.)

Sellist vajadust ega ka survet ei ole, et Lipstok peaks lahkuma juba sel sügisel. See toimub ikka siis, kui tähtaeg järgmisel aastal täis saab. Küll aga algavad kindlasti arutelud võimalike kandidaatide osas juba sel sügisel. Mis puutub pingetesse, siis ma ei julge küll ennustada, et need tulevad samalaadsed kui asepresidentide ümber. Sest siin pole ju mingeid pingeid õieti olnudki, aga presidendikandidaadi ümber võib tõenäoliselt pingeid oodata. Olen ka kuulnud Jürgen Ligist räägitavat, ja siin ei ole midagi uut ega iseäralikku. Loomulikult tahab Reformierakond järjekordse institutsiooni kindlalt oma käpa alla saada. Seetõttu selle ümber võibki suuri pingeid ennustada.

Ja viimane küsimus - miks Eesti riigile üldse niisugust institutsiooni nagu mitmesaja töötajaga Eesti Pank vaja on, eriti eurotsoonis? Ka juhtkonna üle sajatuhandesed palgad käivad rahvale pinda olukorras, kus isegi keskmise palgaga  elanikkond enam hinnatõusudes ja tööpuuduses ära ei suuda elada? Kusjuures Ligi teatas eelmisel nädalal, et enne 2015. aastat palgad ei tõuse.

Eesti riigile on niisugust institutsiooni nagu Eesti Pank nüüd täpselt sama palju vaja kui ennegi ja võib-olla et isegi rohkem. Meil tuleb harjuda mõttega, et euro on nüüd ka meie raha. Eurotsooni rahapoliitika on nüüd ka Eesti riigi rahapoliitika. Euroopa Keskpanga juures töötab pidevalt suur hulk töörühmi ja komisjone, kus töötatakse välja euro tuleviku ja tervisega seotud otsuseid. Täieõigusliku eurotsooni liikmena oleme ka meie sinna kutsutud. Et osaleda kõikide teemade aruteludel, peaksime panga koosseise tunduvalt suurendama, aga väikeriigina ei ole see kindlasti võimalik. Seetõttu tuleb meil valida prioriteedid, milles soovime sõna kaasa rääkida. Kui me ei osale, siis võib juhtuda, et saame mõnest otsusest, mis meid vägagi võib puudutada, teada alles pärast vastuvõtmist. Osaledes töös, jääb meil võimalus vähemalt vaidlemiseks ja mõnikord on võimalik, et ka vastuvõetava otsuse mõjutamiseks. Enne, kui esineda üleskutsetega Eesti Panga mittevajalikkusest uues situatsioonis, tuleks mõelda väga levinud ütlusele: "Kui sind ei ole siin, siis sind ei ole olemaski."

[fotoallkiri]

EUROTSOONI LIIGE: Kalev Kallo kinnitab, et Eesti Pank peab olema Euroopas esindatud kui eurotsooni täieõiguslik liige.

Jaga |