Aleksandr Djukov: Tähtis on mõista, et räägime ühest ja samast asjast

Olen ajaloolane ja töötan lisaks fondi „Ajalooline Mälu“ direktorina. Fond loodi 2008. aasta  sügisel. Tegeleme Ukraina, Valgevene, Poola ja Balti riikide probleemsete küsimuste uurimisega.

Paar kuud tagasi ilmus koostöös Venemaa Arhiivide Agentuuriga pretsedenditu dokumentide kogu, mis käsitleb 1930. aastate näljahäda Nõukogude Liidus. Te ju teate, et see õudus aset leidis, et üle Liidu oli miljoneid hukkunuid. Ukrainas aga tahetakse sellest teha spetsiifiliselt ukraina rahva tragöödiat ja selle nimel manipuleeritakse arvudega.

Tegelikult oli see kogu Nõukogude talupoegkonna tragöödia. Koletu tragöödia. Nüüd veebruaris ilmuski suur dokumendivalimik. Need on lihtsalt arhiivist võetud dokumentide fotokoopiad, praktiliselt ilma kommentaarideta. Varsti ilmub ka täiendatud väljaanne.

Koostöös Valgevene kolleegidega ilmus uurimus „Hatõn – mälu tragöödia“. Esmakordselt on selles avalikustatud Hatõni tragöödiat  käsitlevad arhiivimaterjalid, mille leidsid Valgevene kolleegid oma arhiividest.

Aprillis näeb trükivalgust monograafia Saksa sõjaväes teeninud Balti riikide kodanike saatusest. Selles vaadeldakse, millised olid nende suhtes kohaldatud repressioonide mehhanismid; mille poolest erinesid need repressioonid teistest liiduvabariikidest pärit kollaboratsionistide suhtes rakendatuist. Samuti käsitletakse niisugust väheuuritud valdkonda: kas ja mille poolest oma kodumaa territooriumile jäänud kollaboratsionistide ning koos sakslastega taganenud ja hiljem Nõukogude vägede kätte jäänud kollaboratsionistide suhtes rakendatud repressioonid erinesid.

Täiesti pretsedenditu juhtum Nõukogude repressioonipoliitikas toimus 1946. aastal, mil võeti vastu otsus Balti riikidest pärit vangilangenud kollaboratsionistid kodumaale saata. Nad pandi tööle Balti riikide tööstusettevõtetes. See oli loomulikult teatud sunniviisiline töö, kuid nad tegid seda oma kodumaal, ning pärast seda, kui nende eakaaslased demobiliseeriti Punaarmeest, vabastati ka nemad. Need aga, kes olid sõjaväeteenistuseks kas liiga noored või vanad, saadeti lihtsalt koju, kus nad elasid vaid järelevalve all. Selle määruse raames vabastati Baltikumis üle 25 000 inimese. Enamikus olid need lätlased, sest neid langes väga palju vangi Kuramaal. Eesti kollaboratsionistidel õnnestus enamalt jaolt emigreerida ja neid ei antud Nõukogude vägedele välja.

Miks ütlete, et see oli Nõukogude Liidus unikaalne kogemus?

Sellepärast, et teistest rahvustest kollaboratsioniste – venelasi, ukrainlasi, valgevenelasi jt – karistati kuueaastase Siberisse asumisele saatmisega. Säärane kojusaatmine kehtis vaid veel Armeeniast ja Gruusiast välja saadetud eraisikute puhul, kuid sõjaväelaste suhtes seda ei rakendatud.

Vähe sellest. Ma leidsin arhiivist täiesti unikaalse dokumendi. See oli toosama käskkiri, mille alusel tuli Balti riikide kodanikud vabastada. See hõlmas küsimusi: keda täpselt peab vabastama? mida teha ohvitseridega? Siseministri asetäitja resolutsiooniga dokumendis oli selge sõnaga öeldud, et ohvitserid tuleb samuti Baltikumi järelevalve alla saata. Kui nüüd rääkida teistest rahvustest Saksa ohvitseridest, siis neid kuueks aastaks Siberisse asumisele ei saadetud – nemad pandi  vangilaagritesse riigireetmise eest reaalset karistust kandma. 

Kuidagi ei saa öelda, et NSV Liidu repressioonipoliitika oli täiesti ühetaoline. See oli tegelikult vägagi muutlik, ja seda mitte ainult Balti riikide elanike suhtes, vaid ka näiteks Ukrainas.

Üldse peab pärastsõjaaegse repressioonipoliitika jagama kahte perioodi: aastad 1944–1947 ja aastad 1948–1951. Need erinesid diametraalselt. Esimene oli n-ö pehme periood, mil isegi „pigistati silm kinni“. Teine oli jäik – arreteeritute arv suurenes järsult ning samal ajal viidi läbi massiküüditamised.

Võiks isegi rohkem öelda: 1944. aastal, kui Nõukogude väed tulid Eestisse, soovitas kindral Bõstrov, kes oli Leningradi rinde vastuluureülem, et oleks tarvis deporteerida kõik „Omakaitsesse“ kuulunud isikud, sest see olevat väga nõukogudevastane organisatsioon. Samas peab ütlema, et „Omakaitsest“ käis läbi 80–90 tuhat inimest. Moskvas ei oldud sellega nõus. Niisiis, 1944. aastal loobuti küüditamisest. Kuid 1949. aastal, mil olukord oli rohkem kontrolli all, pandi toime küüditamine, kusjuures ära viidi kaks korda rohkem rahvast kui 1941. aastal, mil olukord oli ohtlikum.

Leian, et pärast 1947. aastat muutusid rahvusvahelised suhted Nõukogude Liidu ja lääneriikide vahel eriti teravaks. Algas tõeline külm sõda. Loomulikult korraldasid USA ja Briti eriteenistused just sel ajal kontakte kohalike põrandaaluste natsionalistidega. See on aga minu isiklik arvamus, kindlasti ei pretendeeri ma viimase astme tõele.

Et aga teada saada 1949. aasta massiküüditamiste tõeline põhjus, on vaja veel kõvasti tööd teha ning tohutu materjal läbi töötada. Selge see, et küüditamine valmistati ette Moskvas, mitte kohapeal. Kohapeal see lihtsalt teostati.

1941. aasta küüditamise põhjused on mul teada. Ma pole selle kohta veel midagi kirjutanud, kuid tegelen asjaga – dokumendid olen juba välja otsinud.

Asi on selles, et esialgu ei olnud küüditamist Eesti ja Läti territooriumil ette nähtud.

Niisiis, Leedus oli rahvusliku julgeoleku rahvakomissar Gladkov, kes 1941. aasta veebruaris sai Leedu julgeoleku rahvakomissariks ning talle anti kaks ülesannet. Esimene käsitles  natsionalistliku põrandaaluse liikumise likvideerimist. See liikumine oli Leedus, erinevalt Eestist ja Lätist, täitsa olemas, olles tihedasti seotud Saksamaaga ja kujutades Nõukogude võimuorganitele tõsist ohtu.

Teine ülesanne oli seotud poolakatega. 1939. aastal liideti Leeduga Vilniuse piirkond, mis enne seda oli kuulunud Poolale ja kus loomulikult elas väga palju poolakaid. 1939. aasta lõpul ja 1940. aasta algul alustasid Leedu võimud nende poolakate deporteerimist Leedu teistesse piirkondadesse. Selleks nad pöördusid isegi NSV Liidu ja Saksamaa saatkonna poole palvega: äkki võtate need poolakad endile, sest meil neid tarvis ei ole? Kui 1940. aastal Leedu liideti NSV Liidu koosseisu, jäi poolakate küsimus lahtiseks ja Leedu NSV eriteenistused otsustasid läbi viia küüditamise poolakatest nõukogudevastase elemendi hulgas. Siiski hakkas see asi venima.

Lühidalt, Gladkov ei saanud oma ülesannetega hakkama. Ta sattus ebasoosingusse ja et kuidagi oma eksimusi heastada, pöördus Moskva poole ettepanekuga korraldada kogu Leedus nõukogudevastase elemendi massiküüditamine, soovitades deporteerida kogu kõrgkihi. Gladkov oli oma ettepanekust nii sisse võetud, et saatis Moskvasse erinevaid kanaleid pidi ja mõnepäevaste vahedega lausa kolm ettepanekut. Moskvas tema ettepanekuga nõustuti, kuid vähendati deporteerimislimiiti. Seejärel viidi projekt Stalinile kinnitamiseks, ning just seal laienes deporteerimine ka Eestile ja Lätile.

1949. aasta massiküüditamiste põhjusi ei ole kahjuks veel dokumentaalselt välja toodud. Nende väljaselgitamine on äärmiselt tähtis, et oleks võimalik kvalifitseerida genotsiidi. On ju olemas ÜRO konventsioon, mis ütleb, et genotsiid on läbimõeldud tegevus, mis on suunatud rahva või etnilise grupi hävitamisele.

Üldiselt on kõigil õigus oma arvamusele – venelastel on üks arvamus, eestlastel teine, ja midagi halba ju selles ei ole. Kuid peame oma seisukohad kuidagi ühildama, et poleks konflikte. Kui üks pool ütleb: „Te korraldasite meie rahva suhtes genotsiidi!“, teine aga vastab: „Te olete kõik fašistid!“, on asi väga halb ja mingitest heanaaberlikest suhetest ei saa juttu olla. Tähtis on endale selgeks teha, et räägime ikka ühest ja samast asjast. Mis parata, meil on ühine traagiline minevik!

Nüüd küsimus hoopis teisest ooperist: kes finantseerib teie projekte?

Ajaloouuringute fond „Ajalooline Mälu“ töötab erakapitali toel. Meil on annetajaid ja sponsoreid, kõik nad pärinevad kommertsstruktuuridest. Kui nad soovivad ennast avalikustada, me seda kindlasti teeme. Töötame küsimuste kallal, millest saavad kasu kõik osapooled. Seda oleks pidanud tegema juba tunduvalt varem.

Vaadake, kui meie ühisest ajaloost räägib ainult üks osapool, pole pilt just teab kui objektiivne. Kui Eesti–Vene ajaloost räägib ainult Eesti ja Ukraina–Vene ajaloost Ukraina, saab pilt äärmiselt ühekülgne.

Kuni viimase ajani ei viidud Venemaal läbi mitte mingeid Balti riikide ajalugu puudutavaid uuringuid. Kui midagi ilmuski, oli selle kvaliteet alla igasugust arvestust. Esimene tõsine uurimus ilmus alles 2007. aastal. Selleks osutus Jelena Zubkova monograafia „Baltikum ja Kreml“. Huvitav, et meie uurimused ilmusid peaaegu ühel ajal, nii et tundub tõesti, et on alustatud Baltikumi uurimist. Kuid meil praktiliselt puuduvad inimesed, kes tegeleksid Baltikumi teemaga. Põhjus on küllalt lihtne: asi on Nõukogude ajaloouuringute konfiguratsioonis. Nimelt tegeles NSV Liidus liiduvabariikide ajalooga tolle liiduvabariigi teaduste akadeemia. Kui Liit lagunes, ei jäänud Venemaale ka vabariikide ajaloo spetsialiste. Olid Poola, Tšehhi ja Ameerika uurimise asjatundjad, kuid Baltikumi, Ukraina, Valgevene jne asjatundjaid polnud. Nüüd hakkab olukord tasapisi muutuma.

Asjatundjaid ei olnud, aga kas uurimismaterjalid olid teie käes?

Materjale leidub nii siin kui ka seal. Kohapeal on koopiad, keskuses originaalid. Nii et materiaalne baas on meil ühesugune. Asi on lihtsalt selles, et selle materjaliga keegi ei tööta. Iga materjali juurde kuulub kasutajate nimistu. Kui töötasin Baltikumi puudutavate materjalidega, vaatasin järele, kes neid veel võtnud oli. Pilt oli vägagi trööstitu. Praktiliselt mitte keegi peale Zubkova nende vastu huvi ei tundnud. Ja mitte seepärast, et materjalid oleks salastatud. Praktiliselt kõik materjalid on avalikud. FSB (Föderaalne Julgeolekuteenistus, endine KGB – I.V.) arhiivis on muidugi keerulisem töötada, kuid Keskarhiiv on tervenisti avalik.

Kuidas teie FSB arhiivi pääsesite?

Iseenesest ei ole ka see võimatu. Mingi organisatsioon peab tegema ametliku taotluse, et üks või teine inimene teeb üht või teist uurimistööd. Enamasti saab jaatava vastuse, peale mida võib arhiivis rahulikult töötada.

Ainus vahe on, et Keskarhiivis töötades viibid vabas otsingusüsteemis, kuid FSB arhiivis käib materjalide üle kindel kontroll. Loomulikult kõik, mis vaja, sulle antakse, kuid kehtib ametkondliku arhiivi spetsiifika.

On kaht sorti arhiive: riiklikud, kuhu sa lihtsalt tuled ja oled vabas otsingus, ning ametkondlikud – FSB, kaitseministeeriumi ja siseministeeriumi arhiivid, kus töötada natuke keerulisem, kuid täiesti võimalik. Asi pole niivõrd materjalide kättesaadavuses, kui enda järjekindluses.

Nii et ei pea tingimata olema FSB kaastööline, et teatud materjalidele ligi pääseda?

Ei noh, kui oled kaastööline, oleks nähtavasti lihtsam. Tegelikult saab ka ilma hakkama. FSB arhiiv teeb ju koostööprojekte ka välisstruktuuridega. Alles hiljuti ilmus koostöös Poola valitsusega publikatsioon dokumentidest Varssavi ülestõusu kohta. Kui õigesti mäletan, siis 2001. aastal ilmus koostöös Poola organisatsiooniga „Rahvuslik Mälu“ uurimus 1939.–1940. aasta repressioonidest poola natsionalistide kallal Lääne-Ukrainas ja Lääne-Valgevenes. Muidugi võiks see töö kergem olla, aga noh...

Kas kunagi saabub aeg, mil ka Venemaa ja Eesti ajaloolased teevad mingi ühisuuringu?

Loodan küll. Hiljuti presenteeriti Moskvas Venemaa Teaduste Akadeemia Üldajaloo Instituudi direktori Aleksandr Tšubarjani raamatut, mis käsitleb Molotovi–Ribbentropi paktiga seotud tragöödiaid aastail 1939–1941. Seal ütleski akadeemik Tšubarjan, et 16. aprillil toimub Tallinnas Eesti ja Vene ajaloolaste kohtumine. Ma ei ole sellest küll rohkem midagi kuulnud, kuid nähtavasti midagi toimub.

Jah, ei ole sellest ka siin midagi kuulda olnud. Kui arvestada suhtumist, mida teie tulekuga siinses avalikkuses kultiveeritakse, on sellesse kohtumisse raske uskuda...

Mis siin ikka teha. Alati, kui hävivad mingid loodud müüdid – kusjuures need hävivad mõlemalt poolt –, on see valus protsess. Samas on seda vaja teha! Nägime ju 2007. aasta aprillisündmuste põhjal, milleni vastakad müüdid viivad. Just Pronkssõduri teisaldamine pani mind monograafiat looma. Isiklikult minul oleks ütlemata hea meel, kui saaksime teha  mahuka kahepoolse publikatsiooni ja sellega tolle teema lõpuks ometi sulgeda. Näiteks lätlastega toimub meil suvel Molotovi–Ribbentropi pakti teemaline konverents, mis kujuneb lausa kolmepoolseks –  Vene, Läti ja Saksa koostöös.

Vene ajaloolase ja publitsisti Aleksandr Djukoviga vestles IVARI VEE

  [fotoallkiri]  MONSTRUM: Eestikeelses meedias on pildil olevast Aleksandr Djukovist tehtud Eesti Vabariigi vaenlane number kolm. Temast eespool on veel Johann Bäckman ja Jossif Stalin. (Vt. näiteks Pekka Erelti artiklit 2. aprilli Eesti Ekspressis.)

Jaga |