Laar ajab karu õrritamise poliitikat

Kahjuks on nõuniku kodumaal praktiseeritav rahvusliku alaväärsuskompleksi kompenseerimine pimeda sõjakuse õhutamisega keevaliste mägirahvaste juures (enda samastamiseks võitlejatega) juba põhjustanud kümneid tuhandeid ohvreid Tšetšeenias. Tõenäoliselt piirduvad Laari juhendatud karu õrritamise poliitika tagajärjed sedapuhku Gruusias vaid mõne tuhande kaotatud eluga, lisaks loovutatud territooriumidele ning sõjapurustustest tingitud majanduskahjudele.

Kõik need ohvrid jäänuksid aga olemata, kui vaprad mägilased oleksid natukenegi enne Eestist nõuniku ostmist tundnud huvi nõuniku päritolumaa vaimse tervise kohta. Ka selle kohta, kuidas nõunik ja tema päritolumaa võimuparteid ise oma ajalooliste ja probleemsete osade eest on seisnud. Siis oleks selgunud, et käitudes nõuniku päritolumaa tegude, mitte sõnade järgi, peaks Gruusia euroliitu ja NATOsse pääsemise nimel hoopis Lõuna-Osseetia, Abhaasia ja veel mõned piirkonnad vabatahtlikult ja tingimusteta kas kinkima või loovutama Venemaale, Türgile või ükskõik millisele naaberriigile. Samas kinkima välismaalastele, soovitavalt ameeriklastele elektrijaamad, suuremad tööstusettevõtted ja viinamarjaistandused. Vastavalt Eesti parempoolsete võimuparteide poliitilise tarkuse tipuks peetud kunagisele nn kõvade ja pehmete julgeolekugarantiide doktriinile, mille järgi Eestis kümmekond aastat tagasi ka toimetati. Selle Eesti elu oluliselt muutnud doktriini kohaselt tagab Eesti kuulumine NATOsse kõvad, ja Eesti suuremate ettevõtete, maa ja kinnisvara kuulumine välismaalastele, soovitavalt ameeriklastele, pehmed julgeolekugarantiid – Venemaa 1939. aasta ohu ja agressiooni tõrjumiseks. Rahvale loodi pilt nn pehmetest julgeolekugarantiidest umbes sellisena, et kui venelased oma GAZ-AA tüüpi autode ja T-34 tankidega jälle üle jõe tulevad, kuid Eestis kaldale jõudes Narva elektrijaamade korstnate otsas USA lippe märkavad, siis ehmuvad sedavõrd, et põgenevad ujudes üle jõe tagasi, jättes autod ja tankid saagiks meie muuseumimeestele. Kahjuks jäid Eesti muuseumid väärtuslikest eksponaatidest ilma, sest elektrijaamad jäid firma majandusraskuste tõttu ameeriklastele üle andmata.

Näib, et ka Gruusia muuseumid jäävad neist ilma, sest Vene relvastuses nii vanu masinaid enam pole. Populistlikke minevikusõdu saab edukalt pidada ja nendeks valmistuda ainult niikaua, kuni kestab rahuaeg. Kaasaja avatud ühiskonna jõutegurid, mis määravad rahvaste saatuse, on ennekõike mittesõjalised – demograafilised, majanduslikud ja ideoloogilised. Eesseisev Lõuna-Osseetia eraldumine, aga ennekõike Kosovo hiljutine iseseisvumine võiks avada eestlaste silmad, mõistmaks, et Ida-Virumaa eraldumise ärahoidmiseks pole vähimatki kasu Eesti sõdurite ennastohverdavast sõdimisest USA või mõne teise liitlasriigi huvides. Laulva revolutsiooni ajal 20 aastat tagasi räägiti palju Eesti ohupiirkondade taasasustamisest põliselanikega kui Eesti kaitsepoliitika ühest nurgakivist. Kosovo ja Lõuna-Osseetia hiljutised juhtumid peaksid nüüd, 20 aastat hiljem neid tõdesid eestlastele uuesti meelde tuletama, kuni pole pöördumatult hilja.

TÕNIS SIIM

Jaga |