20 aastaga Euroopa viimaste hulka

"Kakskümmend aastat iseseisvust: kus me oleme?" - sellise nime all peeti 22. septembril järjekordset kodurahufoorumit. Sissejuhatavate ettekannetega esinesid linnapea Edgar Savisaar ja abilinnapea Mihhail Kõlvart. Esimeses paneelis „Eesti sotsiaal-majanduslik olukord ja arengu võimalikud stsenaariumid" esinesid professorid Olev Raju (Tartu Ülikool) ja Rein Ruutsoo (Tallinna Ülikool). Teises paneelis „Demokraatia ja õiguste saatus Eestis. Kas on lootust kodanikuühiskonna loomiseks?" esinesid Tallinna Ülikooli professorid Peeter Järvelaid ja Rein Müllerson. Kolmandas paneelis pidas ettekande professor Rein Veidemann. Nii vahepeal kui ka lõpus oli rohkesti sõnavõtjaid, nii eesti- kui ka venekeelseid. Paneele modereerisid Hanon Barabaner, Leivi Šer, Aleksei Semjonov ja Rafik Grigorjan.

Pealkirja all „Elujõulise riigi eelduseks on poliitilise eliidi vaheldumine" avaldasime 28. septembri Kesknädalas kokkuvõtte Edgar Savisaare kui kodurahufoorumi idee ühe autori ettekandest. Täna anname ülevaate foorumi teistest esinejatest.

Kõlvart küsis: „Miks hiljutisel õpetajate piketil ei osalenud vene õpetajaid?", ja vastas ise: „20 aastaga õppisime kartma." Vene õpetajatel ei ole kõrgem palk kui eesti õpetajatel, kuid nad ei julgenud piketile minna.

Raju hindas, et 1929.-1932. aastate Suur Depressioon ei mõjutanud Eestit nii palju kui aastad 2008-2010, mida kriisi asemel küll millegipärast masuks nimetatakse. Kui 80 aastat tagasi oli Eestis 16 000 töötut, siis nüüd oli 160 000.

Ruutsoo pidas tähtsaimaks miljoni aastaga kujunenud inimressurssi, mida nüüd represseeritakse. „Me võistleme - tööjõu odavuses!" pahandas Ruutsoo. Ta märkis ka, et kodurahufoorum kui suhtlusvorm eri kogukondade vahel on jõudnud juba tunnustust leida rahvusvahelises pressis, kuid millegipärast peetakse seda Eesti valitsuse teeneks - tegelikult on nii algatajaks kui ka jätkuvaks korraldajaks ikka Tallinna linnavalitsus.

Järvelaid meenutas, et peale Teist maailmasõda ütles Euroopa: unustame probleemid ära! Kuid ühiskond ei unustanud. Riik hakkas „unustamist reguleerima". Minevikukannatuste küljest lahtisidumise õiguslik lahendus sünnib aga pärast kõigekülgset diskussiooni. Järvelaid näeb pisikesele Eestile ainsat lahendust Euroopasse kuulumises ja meie demograafilisele probleemile kodanikuühiskonnas, kus vaimne eliit omab suurt väljakutset.

Müllersoni teema kõlas „Tolerantsus multikultuurilises ühiskonnas". Ta ütles, et on üks viiest juristist, keda on kutsutud Euroopa tolerantsusest mudelseadust kirjutama. „Maailm muutub homogeensemaks (McDonalds, inglise keel, tulevikus hiina keel), samal ajal ühiskonnad ja riigid muutuvad aga heterogeensemaks," nentis ta. Müllersoni hinnangul jõudis Eesti rahvusriigi kontseptsioonini alles siis, kui see on oma aja ära elanud. Nation State ei tähenda tõlkes ju mitte rahvusriiki, vaid lihtsalt riiki. Kodurahufoorumit peab see teadlane aga „rääkimiseks iseendale, millest on vähe kasu". Ta tahtnuks, et saalis viibinuks ka näiteks Jaak Aaviksoo ning et kohal olnuks Reformierakonna ja IRL-i toetajaid.

Moderaator Semjonov vastas seepeale, et oponendid on alati olnud foorumile kutsutud, aga nad pole tulnud. Eesti põhiprobleem on järelikult niisugune: meil pole diskussiooni. Sama tõdemust kõlas veel mitmes sõnavõtus.

Seepeale tõusis saalis Ingrid Rüütel, kes küsis Müllersonilt ja pakkus ka kõigile diskussiooniks välja oma arvamuse: Eesti riik loodi selleks, et tagada eesti rahvuse ja keele säilimine, aga kui me kõik nii tolerantsed oleme, kuidas saaks siis üks alla-miljoniline rahvas püsida? Kas sellest on nii raske aru saada? Vene rahvast on 150 miljonit, aga rääkida siin ainult Eesti probleemidest pole õige. Kas eestlastel on muresid vähem? muretses ekspresidendi abikaasa.

Müllerson vastas, et tema jaoks pole kunagi ega kusagil eksisteerinud keeleprobleemi ja et kuigi me räägime diskussioonivajadusest, selgub elus tihti, et vaidlustes ei sünni mitte tõde, vaid tüli!

Ingrid Rüütli esinemise võtsid südamesse ka mitmed hilisemad sõnasaanud, nii eesti- kui ka venekeelsed.

Veidemann kahetses oma ettekandes, et kahekümne aasta üle diskussioonide pidamisel ei osale kultuurieliit, sealhulgas mitte ka teiskeelne kultuurieliit. Tema hinnangul on venekeelsed ajaloolased ja kultuuritegelased Eestis tõrjutud; selle on põhjustanud poliitiline praktika, kuhu kultuuriinimesed ei kõlba. „Olen tundnud jõuetust, kui ma räägin kultuurist ja kultuuridest, ja kui see tühistub poliitikute ambitsioonides. 20 aastaga on kultuurieliit taandunud... - taandatud poliitilisest diskursusest."

Teiseks kurtis Veidemann, et meil ei ole üldse enam demokraatiat. 20 aastat tagasi tegutses Eestis rohkesti demokraatlikke võrgustikke, mis tervet rahvast ühendasid. „Meil ei ole sidemeid vene ühendustega. Ka see on kaotus."

Kolmanda kaotusena nimetas Veidemann suveräänsust, mille meilt on viinud liberaalne turg - tema definitsiooni järgi „Trooja hobune".

Ja neljandaks: oleme võõrandunud üksteisest riigi ja ühiskonna tasandil - igaüks isoleerub nii üksiti kui ka oma kultuurivaldkonnas.

Foorumil anti sõna 13 registreerunud sõnavõtjale; koos vahepeal esinenutega sai neid ettekannete vahele oma paarkümmend. Siinkohal meenutaksin üht sõnavõtnut paljudest, 21-aastast Artjom Demidovit, kes emotsioonirohkelt hüüdis: „Ma ei kuulnud täna sõnagi tulevikust! Eesti probleem on vaadata pidevalt tahapoole. Millal hakkame vaatama ettepoole?!"

Lühikokkuvõtte tegi URMI REINDE

[pildiallkirjad]

Eesti- ja venekeelset foorumirahvast oli tulnud nii palju, et alguses seisti lausa püsti. Ka rõdud olid täis.

Moderaatoreid, ettekandeteinuid ja sõnavõtjaid oli mitmest rahvusest ja mitme murega. Kõiki aga läbis üks ühine joon: kuhu Eesti on 20 aastagajõudnud ja kuhu oleme nii raske probleemidepagasiga teel?

Jaga |