Ühiskondliku kokkuleppe sisust

JAAN TEPANDI,      19. märts 2003


Kõiki rahuldavat olukorda ei ole võimalik saavutada, arvestades meie riigi majanduse madalat taset. Tähtis, et tegu ei oleks ratsaniku ja hobuse kokkuleppega, milles üks osaline surub läbi oma diktaadi. Nagu meie tööalastes suhetes kipub olema.

Paraku aga ei ole veel jõutud täieliku selguseni selle ürituse vormi ja sisu suhtes, tundub, et iga arutleja paneb sellesse oma seisukoha, mis sageli on üsna erinevad.

Eesmärgid?

Mõned arutlejad murravad just nagu lahtisest uksest sisse: taotletakse kokkulepet niisugustes küsimustes nagu eesti rahva ja riigi püsimine, rahva arvukuse suurendamine ja ühiskonna säästlik toimimine. Need põhimõtted on aga ju vähema või suurema selgusega juba kokku lepitud - rahvahääletusel vastu võetud Eesti Vabariigi põhiseadusega.
Peale selle taotletakse veel, et rahvas ja riik rahulikult, ilma sisetülideta areneksid ja teatud eesmärkide poole püriksid. Need ja teised eesmärgid peaksid küll aga kokkuleppes esinema kui sihid, mille saavutamisele kokkulepe on suunatud. Kuidas aga niisugust arengut kindlustada, sellest on vähem juttu, arutlustest ei järgne alati sellekohast konkreetset sisu.
Kõigepealt küsimus, kas "rahvuslik" või "ühiskondlik" kokkulepe?
Neid mõisteid kasutatakse aruteludes mõnikord nagu samasisulisi. Tuleks selgeks teha, kas tegu on ainult eesti rahva huvidega või ühiskonna üldiste probleemidega? Ilmselt on siin tegemist ikkagi Eesti riigi ja ühiskonna kui tervikuga nii põhirahva - eestlaskonna - kui ka elanikkonnast üht kolmandiku moodustavate vähemusrahvuste esindajatega. Seega saab tõeline kokkulepe milleski põhilises olla ikkagi ainult "ühiskondlik". Võib-olla keegi peab silmas ka mingit kokkulepet eesti rahva ja teiste rahvusgruppide vahel, aga see oleks juba lugu hoopis teisest valdkonnast.

Huvigrupid ja nende huvid ühiskonnas

Kõige olulisem ja spetsiifiline ühiskondliku kokkuleppe temaatika peaks ilmselt käsitlema meie ühiskonnas paratamatult eksisteerivate eri huvidega, ja eeskätt majanduslike huvidega, elanikegruppide omavahelisi suhteid ja nende suhteid riigiga. Jämedates joontes moodustub ühiskonna struktuur seega: töötajatest - töövõtjatest; kapitalivaldajatest - tööandjatest; riigi poolt ülal peetavatest inimestest - töötutest, tööpensionäridest, invaliididest ja muudest sotsiaaltoetust saajatest, aga ka hoopis ilma sissetulekuta isikutest; ja lõpuks riigist oma juhtorganitega kui institutsioonist.
Vaatleme edasises nende huvisid, mis sageli on vastuolulised.
Töövõtjate peamine huvi on oma palga-sissetuleku suurendamine selleks, et kindlustada endale ja oma perekonnale toit, kehakate, eluase ja samuti mingigi osalemine kultuurielust.
Tööandjate peamine huvi on aga oma kasumi suurendamine, osalt tootmistegevuse laiendamise huvides, peamiselt aga isiklike sissetulekute suurendamiseks.
Riigi poolt ülalpeetavad on huvitatud oma seni veel ebapiisavate toetuste-tulude suurendamisest, et kindlustada omale mingigi äraelamine.
Riik, oma juhtorganite kaudu, soovides rahuldavalt täita üldühiskondlikke funktsioone, on huvitatud küllalt suurte maksude kehtestamisest nii töövõtjatele kui tööandjatele.

Erihuvid ikka põrkuvad

Põguski analüüs näitab, et kõik need erihuvid suuremal või vähemal määral põrkuvad, ja pidurdavad normaalset ühiskonna arengut. Kui neid küllaldaselt detailiseerida, saaksime aga fikseerida huvide põrkepunktide buketi, mida ühiskondlik lepe peakski püüdma lahendada.
Mõnede inimeste arvates on täheldatud vastuolud üldse lahendamatud ja kokkuleppeid on võimatu saavutada. Kuid selles peakski seisma kõne all oleva kokkuleppe sisu, et iga huvigrupp astuks sammukese tagasi oma nõudmistest, ja sammukese edasi vastasgrupi nõudmiste rahuldamise poole. Kõiki täielikult rahuldavat olukorda ei olegi meil ilmselt võimalik saavutada, eriti arvestades meie riigi majanduse madalat taset, ja kokkulepe ei saagi seda tähendada. Ühiskondlik kokkulepe, mille sõlmimiseks tuleb osalistel tõsist vaeva näha ja ühiskonna kui terviku huvisid silmas pidada peaks olema teatud optimaalselt võimaliku tasakaalu kajastus vastukäivate huvide vahel, st et kokkulepe rahuldaks kõiki osalisi nii palju kui antud olukorras võimalik, et sisepinged, mis takistavad ühiskonna normaalset toimimist, oleksid kui just mitte maha võetud, siis vähemalt talutava piirini leevendatud. Üks põhilisi nõudeid sellejuures on, et tegu ei oleks nn "ratsaniku ja hobuse" kokkuleppega, milles üks osaline oma jõupositsioonilt sisuliselt surub läbi oma diktaadi, nagu see eriti tööalastes suhetes kipub olema.

Järgneb

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)