Enne ja pärast taasiseseisvumist

AINO RUNGE,      06. september 2006


Eluaastad on andnud mulle võimaluse elada Vabadussõja tulemusel vabanenud Eesti Vabariigis, aga ka sellele järgnenud Saksa ja Vene okupatsiooni ajal. Kõige suuremaks õnneks on olnud kaasaelamine Eesti taasiseseisvumisele ja uue riigi ülesehitamisele. Siia kuulub ka osavõtt Riigikogu ja Tallinna linnavolikogu tööst.

Eesti Vabariigi ajal saadud algharidus pani tugeva aluse isamaalisele kasvatusele, mida vahepealsed okupatsioonid ei suutnud hävitada. See isamaalisus lõi lõkkele Rahvarinde esimeste üleskutsete peale. Jälle väärtustasime iseseisvat riiki ja kõike seda, mis sellega kaasnes ning mis meie põlvkonna südames ja hinges oli edasi kestnud.

Moskvalt saadi raha suitsuangerjate ja Georg Otsa heliplaatide abil

Majandusalase kõrghariduse omandasin nõukogude ajal Tartu Riiklikus Ülikoolis. Kõrgkooli lõpetamise järel suunati mind tööle rahandusministeeriumisse, kus töötasin pensionileminekuni, põhilise osa sellest riigieelarve osakonna juhatajana. Töö oli huvitav, sest omasin ülevaadet kõigest, mis tol ajal Eesti majanduses toimus.
Kõige tähtsam minu töös oli Eesti NSV-le rahaliste vahendite hankimine NSV Liidu eelarvest. Raha saamiseks esitasime NSVL Rahandusministeeriumile mahuka arvestusliku materjali. Pärast arvestuste üksikasjalikku ülekontrollimist kujunes meile eraldatava summa suurus. Selle rahasummani jõudmisel oli tähtsust nii objektiivsetel kui ka subjektiivsetel asjaoludel ning oskusel neid Eesti kasuks ära kasutada. Oma osa selle töö edukuses oli Georg Otsa heliplaatidel, Saaremaa suitsuangerjatel ja muudel sellesarnastel asjadel. Vähetähtsad polnud ka fantaasiaküllased vestlused, millele kaasnes aastate jooksul kujunenud oskus usutavalt valetada, tundes rõõmu, kui sellel olid Eestile head tulemused. Okupatsioonivõimude altvedamine igas võimalikus situatsioonis oli tollal kõige suurem töörõõm.

Seadusandluse abil Liidust lahtirebimine

Pidevalt leidis aset liiduvabariigi õiguste rikkumisi, mis ühel hetkel ületas taluvuse piiri. Koostasin rikkumisjuhtudest mahuka materjali ja saatsin selle Moskvasse NSVL Riigikontrollikomiteele. Kaebus käsitles NSVL Rahandusministeeriumi seaduserikkumisi. Faktidega tõestasin, kuidas Moskva ignoreeris meid, rikkus liiduvabariigi õigusi ning tegi meile "külma". Minu väited said kõik kinnitatud konkreetsete faktidega.
Selline tegevus põhjustas skandaali, ja Eesti NSV reputatsiooni päästmiseks pidid vabariigi kõrgemad ametnikud tõsiselt pingutama, et kõik vaibuks halbu tagajärgi toomata. Mina ise aga pidin käima Moskvas rahandusministeeriumi kolleegiumi ees kolmel korral aru andmas ja oma argumente kinnitamas.
Seegi kogemus tõestas hiljem, et iseseisvuse saavutamiseks pidime esmalt kaotama liiduseaduste ülimuslikkuse. Eesti inimesed taipasid kiiresti, et seadusandluse kaudu avanes oluline võimalus end Liidust lahti rebida ja nad toetasid seda massiliselt allkirjade andmisega.

Miks küll lammutati ökonoomne finantseerimine?

Olime tublid – meie iseseisvus taastus veretult, massiürituste toel ja laulude saatel. Olemasolevad tingimused olid soodsad majanduse ümberkorraldamiseks turumajanduslikel alustel. Selle olukorra oskuslik ärakasutamine oleks pidanud muudatustele hästi kaasa aitama.
Mõningaid näiteid selle kohta. Sotsiaal-kultuurilised asutused ja üritused olid kaetud finantseeringutega ning viimasel ajal ehitati Eestisse iga aasta üks haigla ja koolimaja.
Põllumajanduses olime piisavalt varustatud hea masinapargiga ja pankades oli seismas märkimisväärne hulk vaba raha. Aastate jooksul said välja töötatud asutuste ökonoomse finantseerimise meetodid. Selline majanduslik seisund oleks võimaldanud sootuks teistsugust, ühiskonnale vähem valulikku turumajandusele üleminekut, kui tegelikkuses toimus.
Miks pidime kõik eelnevalt ülesehitatu lammutama, analüüsimata, mida oleks olnud võimalik vanast uues olukorras ära kasutada?!

Raha krabamine õigel ajal

Meil läbiviidud variandi tagajärjel jäid inimesed ilma paljudest lelatusvahenditest, masinapark lagunes laiali ja mõnel pool on praegugi näha tehnovahendeid roostetamas. Sellistele, põhjapanevatele muudatustele põllumajanduses oleksid pidanud eelnema mõttetalgud, arupidamised, kuidas olemasolevate ressursside kaod oleksid kõige väiksemad. Eeskujusid piiri taga oli olemas. Edaspidi kulges elu aga põhimõttel: kes ennast ise suudab aidata, seda aitab ka riik. Paraku oli liialt palju neid, kes ennast ise aidata ei suutnud...
Esimesed aastad pärast taasiseseisvumist olid pensionäridele rasked igas mõttes, sest nende poolt elu jooksul tehtud töösse suhtuti üsna halvustavalt. See oli sellele põlvkonnale solvav, sest oma sünniaega pole keegi ise saanud valida ja okupatsiooniajal elanud inimesed püüdsid anda oma parima, et elu Eestis oleks elamisväärne.
Ümbritsevas elus toimus raha korjumine nende kodanike pangaarvetele, kes olid õigel ajal õigel kohal. Need aga, kes olid jäänud väljapoole edukate ringi, kehitasid õlgu ja esitasid küsimuse: kas sellist vabariiki me tahtsimegi?

Tarbijakaitse uute väärnähtuste vastu

Positiivne oli see, et iseseisvumine avardas maailma meie ümber. Turumajanduse tingimustes oli arenenud lääneriikides välja kujunenud kolmas sektor, mis põhiliselt tegeles oma kodanike huvide kaitsmisega turumajanduses. Üheks selliseks organisatsiooniks oli juba üle 100 aasta eksisteerinud tarbijakaitse, mida peeti turumajandusega kokku kuuluvaks. Isegi Euroopa Liitu polnud võimalik kuuluda sellisel riigil, kus puudub väljaarendatud tarbijakaitsesüsteem.
Meiegi noores riigis esines palju selliseid väärnähtusi, mille puhul inimesed vajasid tarbijakaitset. Koostasin põhikirja Tallinna Tarbijakaitse Ühingu loomiseks ja esitasin selle Tallinna linnavalitsusse kinnitamiseks. Sain aga ootamatult vastulöögi. Mulle tehti selgeks, et meil ei ole lubatud arendada kommunistlikku tegevust, ja põhikirjaprojekt jäi linnavalitsusse aastaks ootama oma saatust. See toimus aastal 1991 ning näitas, kui kaugele maha olime jäänud kõigest sellest, mis oli okupatsiooniajal jooksul toimunud väljaspool Eestit.
Tarbijakaitsest huvitatud inimestega pidasime siiski maha Tallinna Tarbijakaitse Ühingu asutamise koosoleku ja asusime tegutsema. Kontrollisime peamiselt elamumajandust teenindavates ettevõtetes kehtestatud hindade reaalsust ja õigsust.
Ühel tegevuse algaastal tagastati sellise hinnaanalüüsi tulemusel linnakodanike poolt liigselt vee eest makstud 37 miljonit krooni.

Tarbijakaitsest ja üürnike ühendusest

Tarbijakaitse tegutsemine taasiseseisvunud Eesti Vabariigis on kulgenud vahelduva eduga. See on olenenud parajasti võimul olnud valitsuse seisukohtadest. Tarbijakaitset on peetud mittevajalikuks ja isegi tahetud välja suretada. Põhjamaades, eriti Soomes on tarbijakaitse hästi välja arendatud ja riik toetab teda. Halvimatel päevadel oleme meiegi naabritelt toetust saanud.
Tarbijakaitse on turumajanduslikus ühiskonnas ainus süsteem, mis pakub tarbijale nõu ja kaitset, tegutsedes rahvusvaheliste ja riigi seaduste alusel. Pärast Eesti astumist Euroopa Liitu on meil pidevad sidemed sealsete allüksuste ja suundumustega. Tundub, et EL-is on viimasel ajal hakatud rohkem tähelepanu pöörama hinnakujundusele. Meil oli aga üks nii „hea" tarbijavaenulik valitsus, kes lülitas seadustest välja kõik hinnatemaatikaga seotud sätted.
Käesoleval ajal nõustab tarbijaid edukalt Tallinna Tarbijakaitse Nõuandla, mis teenindab aastas ca 5000 abivajajat.
Omandireformi elluviimisega hakkas töömaht tarbijakaitses ületama selle organisatsiooni suutlikkust inimesi nõustada. Omandireformiseadusse oli sisse pandud omanike ja üürnike vahelisi suhteid teravdavaid sätteid. Üürnikke sundisid abi otsima lausa ülekohut sisaldavad seadusepunktid. Võtsime üürnike kaitsmiseks eeskuju piiri taga toimuvast. Asutasime Üürnike Ühenduse, mis kohe ka hoogsat tegevust alustas. Abivajajaid oli vastuvõttudel ootamatult palju, sageli pisarsilmil oma õnnetust olukorrast rääkides. Vastasseis uusomanike ja üürnike vahel oli muutunud lausa äärmiselt vaenulikuks. Naaberriikides, kus on samasisulised seadused kehtestatud, olid need läbimõeldumad ning tekitasid vähem vaenu omanike ja üürnike vahel.

Omandireform ja üüriseadus

Mind valiti 1995. aastal Riigikokku, kus mul oli võimalus esitada omandireformiseaduse parandamise ettepanekuid. Võitlus oli äge nii Riigikogus kui ka väljaspool selle seinu. Üürnike Ühendus korraldas pikette ja koosolekuid ning väitles visalt kõigil võimalikel tasanditel.
Esimene seadus, mis Riigikogu kohe kokkutulemise esimestel päevadel tühistas, seisnes selles, et majaomanikule oli antud õigus kolme nädala jooksul pärast üürnikule korteri ülesütlemist ta korterist välja tõsta. Ebainimlikke tagajärgi kaasa tuua võiva seaduse kehtetuks tunnistamisega Riigikogus suuri probleeme ei tekkinud. Edaspidised vaidlused omandireformiseaduse sätete ümber olid aga ägedad ja sageli üsna kompromissitud, kuid seadus muutus siiski inimsõbralikumaks ning üürnike ja omanike suhteid paremini mõistvaks. Võimatu oli aga jõuda selleni, et ülekohtu kõrvaldamine ei kutsuks esile uut ülekohut. See vastuolu on turumajandusse kui majandussüsteemi vist juba sisse kodeeritud. Veel praegugi püütakse Riigikogus tõstatada omandireformi probleemi, millele aastaid tagasi leiti üks kõige paremaid lahendusi.
Hiljaaegu lasti üürid vabaks, kuigi meil puudub üüriseadus, mis on olemas naaberriikides ja reguleerib üürimäärasid isegi New Yorgis. Seega on meil Üürnike Ühendust vaja veel praegu ja edaspidigi. Peame meiegi jõudma üüriseaduseni, kus üürimäär on sõltuvuses paljudest kvaliteedinäitajatest ja muudest asjaoludest. Euroopas kehtivad üüriseadused on ajapikku kujunenud mahukateks seadusandlikeks dokumentideks, mis kõigiti reguleerivad majaomanike ja üürnike vahelisi suhteid.

Kodanik võiks aktiivsem olla

Eesti Vabariigi põhiseaduse alusel on võim meie riigis rahva käes. Kahjuks on kodanike tegevus selles valdkonnas senini olnud ülimalt tagasihoidlik või puudub üldse. Peaminister Andrus Ansip on öelnud: „Andke kodanike häälele rohkem kaalu." Toetudes eeltoodule, toimus Tallinnas esimene kodanikkonna esindajate koosolek, mis taunis võimuorganite hoolimatut suhtumist keskkonnaohtlike veoste vedamise korraldamisse. Kokkuvõte koosolekul toimunust ja tehtud ettepanekud saadeti Riigikogule, Vabariigi Valitsusele ja Tallinna linnavalitsusele. Kõik adressaadid vastasid meie kirjadele ning vastustes oli esitatud võimalikke meetmeid olukorra parandamiseks. Kuivõrd palju see ettevõtmine tulemuslikuks osutub, on vara öelda, kuid kodanike initsiatiivile reageeriti ja seda tehti isegi väga asjalikult.
Loodame, et kolmanda sektori organisatsioonid näitavad kodanikkonna tegevuse aktiviseerumisel eeskuju. Küllalt lühike aeg taasiseseisvust, 15 aastat, on ebapiisav, et omaks võtta kõik demokraatliku ühiskonna kodanikel olevad õigused, samuti oskus neid kasutada.
Vabanenuna totaalsest riigikorraldusest püüdleb Eesti Vabariik demokraatliku ühiskonna poole. Selleks peaks elanikkond saama vastava ettevalmistuse, et omandada oskus sellises ühiskonnas elada ja mitte sattuda anarhiasse. Ka demokraatlikus ühiskonnas kerkib mõnikord üles küsimus: kas demokraatia kehtib kõigile ühiskonnaliikmetele ühtmoodi? Kuigi mõni asi veel ei õnnestu, tuleb meeles pidada, et demokraatlikust riigikorrast paremat pole senini veel välja mõeldud.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (4)