Kas Soomelt oleks õppida?

Laarlaste majanduspoliitika aluseks oleval Friedrich Hayeki ja Milton Friedmani majandusmudelil on vähe ühist reaalse majandusega. Kuna laarlastest poliitikud on igale poole riigiametisse sokutanud oma mõttekaaslasi, pole valitsus võimeline mõistma majanduse dünaamikat ega sellele adekvaatselt reageerima.

Viimane eheda lolluse näide on järgmiseks aastaks prognoositud ja eelarve aluseks võetud üle 2% majanduskasv.

Eesti loobugu olemast USA vasall

 Laarlaste arusaama välis- ja julgeolekupoliitikast tuleb pidada utoopiliseks. See põhineb tänini USA politoloogi Francis Fukuyama „ajaloo lõpu“ utoopial, millest selle autor isegi on juba loobunud.

Fukuyama unipolaarne maailmakorramudel eeldab USA hegemoonia püsivust. Kui teenime ustava vasallina USA huve (Eesti huve eirates – nagu see on olnud Iraagi, Kosovo ja Venemaa suunal), tagab USA meile julgeoleku.

Seetõttu kuulutavad president Toomas Hendrik Ilves ja valitsuskoalitsioon, et välispoliitika ei tohi lähtuda Eesti rahvuslikest huvidest, vaid hoopis unipolaarse maailma väärtustest.

Soome välis- ja julgeolekupoliitika lähtub just oma rahvuslikest huvidest, erinedes järsult Eesti välispoliitilisest kursist. Rahvusliku ideoloogia esindajana pooldan Soome välispoliitikat ega nõustu absoluutselt kirjanik Mihkel Muti 17. septembri  Postimehes esitatud väitega, et meil pole välispoliitilise orientatsiooni suhtes Soomelt midagi õppida. Just Soome edukas välispoliitika põrmustab näitlikult Mihkel Muti rumaluse, nagu oleks mõnede Eesti poliitikute ja suurärimeeste  püüd normaalsemate suhete poole Venemaaga võimatu Eesti iseseisvust oluliselt või jäädavalt kahjustamata.

Lähitulevikus Venemaa tugevneb veelgi

 Kirjutasin viis aastat tagasi ajakirjale “Diplomaatia” mõeldud artikli, milles järeldasin, et alustades sõda Iraagi vastu – geopoliitiliselt õieti Euraasia “pehme kõhualuse” vastu –, tegi USA suure strateegilise vea. Selle tulemuseks on Venemaa hüppeline tugevnemine lähitulevikus. Artikkel lükati tagasi kui „mittepädev“ – toimetusele täiesti võõra geopoliitilise mõtteparadigma tõttu.

Tänaseks pole Eesti välispoliitilise kogukonna utoopilises mõtlemises mingit progressi toimunud. Elu aga murrab uksest ja aknast sisse. Venemaa- Gruusia konflikt kinnitas, et unipolaarne maailmakord on minevik. USA suudab maailmas protsesse mõjutada, ent mitte neid enam enda huvides lahendada.

Kui USA ei suutnud kaitsta talle geopoliitiliselt üliolulist Gruusiat, siis suhteliselt tähtsusetut Eestit ei suuda ta kaitsta ammugi mitte.

2004. aastast pärinev Eesti tänane välis- ja julgeolekupoliitika  põhineb tuulest tõmmatud eeldusel, et USA hegemoonia Läänemere piirkonnas säilib vähemalt aastani 2014 (!).

Eesti välispoliitilise eliidi šokk Gruusia–Venemaa konflikti ajal ja järel on mõistetav. Nüüd on hakatud lükkima oma arutlustesse reaalpoliitilise mõtlemise elemente. Kuna välispoliitika teostajatel puudub süsteemne reaalpoliitiline mõttetasand, on tagajärjeks n-ö Tootsi peenar.

Eesti välispoliitika peaks keskenduma Saksamaale

 Mihkel Muti väide, et tuleb jätta meie välis- ja julgeolekupoliitika aluseks olev romantiline kujutelm, nagu tahaks või peaks üks rahvas (Eesti) ohverdama oma põhihuvid teise rahva  (Ameerika) heaks, on täiesti õige. Samas on Muti ülejäänud artikkel pühendatud just Eesti valitsuse tänase välispoliitika kaitsmisele, mis ei lähtu Eesti rahvuslikest huvidest.

Mihkel Muti väide, et Eestil ei ole minevikus olnud ja tänagi ei ole „Soome tee“ võimalust, on vale. Eestil on võimalus valida kolme geopoliitiliselt erineva orientatsiooni vahel. Valiku tegemiseks peame esmalt defineerima oma rahvuslikud huvid.

Kui Eestile on kasulik vastasseis Venemaaga, olles  „sanitaartsooniks“ nn vana Euroopa ja Venemaa vahel, et osutuda ärapühituks ajalooareenilt niipea kui Venemaa ja Saksamaa tugevnevad, siis on õige valida USA orientatsioon.

Kui Eesti rahvuslikes huvides on olla vahendajana kasulõikajaks Lääne ja Ida vahel (nagu Hansa päevil) ning kui käsitame Venemaad kui võimalust, siis on meil võimalik valida isegi kahe võimaluse vahel: kas Venemaa või Euroopa Liit (täpsemalt:  Saksamaa).

Minu kasinate ressurssidega tehtud analüüsi järgi on Eestile parim variant geopoliitiline orientatsioon Saksamaale. Sel juhul ei tekiks Eesti uutel juhtidel, erinevalt praegustest,  mitte mingit patiseisu Moskvaga.

Paraku Eesti välispoliitiline eliit ja ametkond koosneb peaaegu eranditult  praegu võimul olevatest neoliberaalsete parteide esindajatest, kes ei ole ette valmistatud tegelema geopoliitilise analüüsiga. Seda pole neilt seni keegi  nõudnudki. Nii puudub Eestil täna elementaarne geopoliitiline analüüs erinevate geopoliitiliste orientatsioonide kohta, rääkimata veel nende võrdlevast analüüsist.

Oleme jäänud õnnetusse seisu. Reaalselt on Eesti geopoliitilist orientatsiooni võimalik muuta alles järgmistel parlamendivalimistel (senise opositsiooni võidu korral).

Tänane valitsuskoalitsioon on seadnud Eesti Venemaa vastu. Ei maksa teha illusioone, et meid ei ähvarda Gruusia saatus, kelle juhtkond ei lähtunud osseete ja Venemaa rahuvalvajaid rünnates oma riigi rahvuslikest huvidest, vaid nn. väärtustest.

Sõjas vaenlane hävitatakse. Minu hinnangul sõdib Eesti praegu kaotaja poolel. Aeg tiksub armutult ja „võimaluste aken“ Soome eeskujul neutraalne positsioon võtta sulgub Eestile jäädavalt hiljemalt viie aasta pärast. Võimalik ka, et juba järgmisel aastal.

ROMAN UBAKIVI,  poliitikavaatleja

[fototekst]   EI TAHA SOOMELT ÕPPIDA. Kirjanik Mihkel Mutt.

Jaga |