13. juuni 2018
23 (1104)
Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus Kesknädal jätab endale õiguse kommentaare tsenseerida 
Ukraina must veebruar. Faktid ja meedianarratiiv.MARK GUSTAFSON, 04. veebruar 2015Veebruaris möödub aasta, kui Maidani rahumeelsed protestid muutusid vägivaldseks.
Elus on oma koht nii aktivismil (propagandal, agitatsioonil) kui ka tunnetuslikul mõtlemisel (analüüsil). Agitatsioon on kohasem otseses lahinguolukorras, kiretu analüüs on vajalikum aga konfliktide ennetamisel. Eesti meedias on Ukraina kriisi kajastamisel kahjuks algusest peale domineerinud propagandistlik suhtumine ja müüdiloomine, mis ei anna midagi tragöödia sisuliseks mõistmiseks.
Kui kirjanik Andrus Kivirähk arvab naiivselt, et Talvesõda on tõesti paslik võrdlus sõjategevusele Donbassis, siis on häda veel väike. (Sisult mõeldavam võrdlus 1930ndate lõpust oleks ehk Hispaania kodusõda, kus Hitler ja Mussolini sekkusid ühe kodusõjapoole toetuseks.) Lopsaka fantaasiaga kirjanikele võib paljugi andestada. Kui aga pärast seda, kui massirahutused olid kasvanud relvastatud mässuks legitiimse valitsuse vastu (18. veebruaril 2014, kui põrgu algas, hukkus 5 militsionääri, kõigil tulirelvahaavad) andis Eesti presidendi nõunik Merle Maigre „Välisilmas“ (3. märts 2014) hiljutisi sündmusi kommenteerides sinisilmse tütarlapse toonil mõista, et tema meelest olevat ühes Euroopa pealinnas – Kiievis – valitsusväed lihtsalt ühel hetkel oma kodanike pihta tule avanud, siis tekib küsimus: millist nõu prl Maigre üleüldse presidendile anda saab? Sest siin on propaganda täiesti valel kohal – vajalik on justnimelt objektiivne analüüs: miks nii läks, mis sellesarnases olukorras teisiti teha tuleks?
Esimene müüt: „rahumeelsed demonstrandid“ Niisiis jõudsime Eesti meedia esimese kultiveeritava müüdini – „rahumeelsetest demonstrantidest“. Molotovi kokteilid ja munakivid korrakaitsjate vastu, rüüstamine, administratiivhoonete vallutamine ja süütamine – kõik see käib paragrahvi alla igas riigis, ka demokraatlikus. Vastasel juhul kaotaks õigus igasuguse mõtte, ja katsu sa nt Pronksiööd hukka mõista. Täiesti mõistetav oli rahva rahulolematus madala elatustasemega ja epideemilise korruptsiooniga (tõsi küll, need probleemid olid Ukrainas aktuaalsed ammu enne Janukovitšit). Kuid mul ei ole grammivõrdki mõistmist maidanlaste (ja nende vastutustundetute liidrite) tegevusele alates 18. veebruarist. Janukovitš oli lasknud tühistada kriitika alla sattunud nn tsensuuriseadused. Vastu oli võetud kaks amnestiat, mis vabastasid kriminaalvastutusest varasemate korrarikkumiste eest. Opositsioonile oli pakutud peaministri koht rahvusliku ühtsuse valitsuses; opositsiooniliidrid keeldusid. Kuidas ka meedia ei üritaks konflikti eskaleerumise peasüüdlasena kujutada Janukovitši seltskonda, näitavad faktid, et kompromissivõimetu oli just opositsioon. (Tundes oma seljataga ELi vankumatut toetust. Rein Müllerson (1) rõhutab õigesti, et Lääne ringkonnad sekkusid rahvusvahelist õigust rikkudes Ukraina siseasjadesse. Verevalamises on kaasvastutajad ELi funktsionäärid, kes selle asemel, et Maidani tulipäid jahutada, õhutasid neid takka veel siis, kui kümned inimesed olid hukkunud.) Vägivalla eskalatsiooni 18. veebruaril alustas vaieldamatult opositsioon oma “rahumeelse pealetungiga” Ülemraadale. Parlamendi piiramisrõngasse võtnud aktivistid lasid hoonet kaitsvate Berkuti võitlejate vastu käiku kivid ja süütasid autod. Sellele järgnes Regioonide Partei kontori rüüstamine: Maidani rünnakrühmlased purustasid kõik, mis ette juhtus. Korrapidaja, mitte milleski süüdi olev 65-aastane infotehnoloog Zahharov peksti kaigastega surnuks (2). Euroametnike lemmikutel on omapärane arusaam demokraatiast, kas pole? Kordan: nendest sündmustest algas verevalamine. (Ukraina justiitsminister Lukaš teatas 19. veebruaril kahetsusega, et opositsiooniliidrid keeldusid ikka veel alla kirjutamast vägivalda hukka mõistvale ühisavaldusele.) Sellesarnaste „vägitegude“ laine haaras ka provintse. Volõõnia kuberneri Baškalenko vedasid „meeleavaldajad“ pärast administratiivhoone vallutamist Lutskis (19. veebruaril) kohalikule maidanile, sundisid põlvili laskuma, peksid läbi ja valasid külma käes veega üle, nõudes tagasiastumist (mida Baškalenko ikkagi keeldus tegemast) (3). Kuid ta jäi vähemalt ellu! (Minule teadaolevalt ükski Eesti meediaväljaanne seda intsidenti ei kajastanud. Ju ei sobinud narratiivi!) Aga mis siis sellest? – võib mõni meedia poolt uinutatu küsida. Paljugi mis revolutsioonimöllus võib juhtuda! See-eest kukutas rahvas vihatud diktaatori.
Teine müüt: „Janukovitš kui Ceaușescu“ Siin jõudsime teise olulise müüdini: müüt Janukovitšist kui mingist Ukraina Ceaușescust. Kõigepealt mõjuvad kurioosumina püüded siduda Janukovitši seltskonda kommunismiga (näib, et nagu keskmisele venelasele on kõik tema vastalised „fašistid“', on kõik eestlaste vaenlased automaatselt „kommud“). Nii leiabki Heiki Suurkask oma tavalises lahmivas stiilis kirjutatud artiklis „Kaabakate vastu aitabki vaid buldooser“ (4. dets. 2013), et Janukovitšil olevat „ühine ideoloogiline pärand“ Slobodan Miloševićiga, ja sääraste (olgugi et demokraatlikult valitud!) „tõbraste“ vastu ei aitavatki muud kui buldooser (4). Muidugi, normaalse politoloogia seisukohast ei olnud Regioonide Parteil, kuhu kuulus hulk riigi rikkamaid ärimehi, miskit ühist sotsialismiideedega. Kui üldse kellegagi paralleele tõmmata, siis nt meie omaaegse Koonderakonnaga – ühiste ärihuvidega tehnokraatliku seltskonnaga. Kuid selline kiretult objektiivne käsitlus kaotaks ju „šokiväärtuse“ (shock value). Mis puudutab narratiivi seda osa, mis räägib Janukovitši „üldrahvalikust kukutamisest“, siis pöörakem tähelepanu mõnedele faktidele. Küsitluste järgi oli enamasti (kuid mitte alati) Euromaidanil küll toetajaid rohkem kui vastaseid, kuid vaid mõne protsendipunkti võrra (5). Riik oli suhtumises Euromaidani ja eurointegratsiooni sügavalt lõhenenud! Veel 24. jaanuarist 1. veebruarini tehtud küsitluse järgi oli seesama Janukovitš populaarseim poliitik riigis (6). Miks jäi siiski peale opositsioon? Arvan, et suurem osa Janukovitši toetajatest olid passiivsed toetajad. Tema poolehoidjad Ida- ja Lõuna-Ukrainas ei olnud valmis surema ebaefektiivse ja korrumpeerunud valitsuse eest, kuigi nad pidasid Regioonide Partei valitsust eelistatavamaks tollasele opositsioonile; Maidani toetajaskond oli seevastu ägestunud ja radikaalne.
Huntington 1990-ndatel: Ukraina jaguneb Selle asemel, et lahterdada pooli “läbinisti õigeks” ja “läbinisti valeks”', tuleks mõista, et konflikt Lääne- ja Ida-Ukraina vahel polnud Janukovitši ajal tekkinud, vaid väljendus nt ka peaaegu kõigil Ukraina valimistel. Ameerika politoloog Samuel Huntington hoiatas juba 1990-ndatel, et Ukraina võib tsivilisatsiooniliste erinevuste tõttu jaguneda kaheks (lääne- ja idaosa). Kuigi ka mina olen pidanud positiivseks stsenaariumiks Ukraina ettevaatlikku integratsiooni Läänega, ei nõustu ma tervete kultuuriruumide lihtsustavalt heaks/halvaks lahterdamisega. On tõsi, et Ida-Ukrainas võib kohata kummastavat suhtumist nõukogude epohhi; paljud ei tunnista Stalini korraldatud hirmsa näljahäda faktigi. Kuid samas: kui palju on neid (“rahvusliku”) Lääne-Ukraina ideolooge, kes tunnustaksid genotsiidina UPA (Ukrainska Povstanska Armija; Ukraina natsionalistide-banderalaste) korraldatud metsikuid tapatalguid poola rahvusest tsiviilelanike vastu (1943–1944)? Ei saa mainimata jätta, et regionaal Oleg Tsarjov, üks kõige käredamaid Euromaidani vastaseid, kuulus möödunud aastal nende 148 Ülemraada saadiku hulka, kes kutsusid Poola Seimi üles kuulutama Volõõnia veresaun ametlikult genotsiidiks (7). (Aga genotsiid see sündmus ju oli!) Kujukat pilti “kahest Ukrainast” pakkus ka suhtumine laialisaadetud Berkuti võitlejatesse: kui Lvivis sunniti nad põlvili “pattu kahetsema”, siis Donetskis võeti Berkuti mehed tõsimeeli kangelastena vastu.
Gruusia suutis pärast Saakašvilit demokratiseeruda Olen kuulnud arvamusi, et Janukovitši kukutamist ohvriterohke avantüüri abil kõigest aasta enne korralisi presidendivalimisi õigustab ehk see, et “ega neil valimistel oleks ta nagunii (ebaseaduslike vahendite abil) pukki edasi jäänud”. Seda võimalust ei saa loomulikult välistada, kuid teisalt toimus Gruusias, kus Saakašvili valitsus samuti ühiskonda polariseeris, lõpuks ikkagi demokraatlik üleminek. Seejuures maineka The Economist Intelligence Unitikoostatavas iga-aastases Demokraatia Indeksis oli Ukraina positsioon ka Janukovitši ajal kuni 2012. aastani parem kui Saakašvili Gruusial (tõsi, 2013. aastal läks Gruusia Ukrainast mööda, kuid valitsust moodustas sel ajal juba 2012. aastal valimised võitnud Saakašvili-vastane opositsioon). Eesti meedia kujutas muidugi Saakašvilit kõik need aastad eeskujuliku demokraadina. Eestlastel, eriti aga Eesti meedial, on imestusväärne järjekindlus taotleda just endale Lääne valgustaja ja Vene-poliitika rööpaseadja rolli. Iga suurema Venemaaga seotud pahanduse korral kuuleme õhkamist: “ehk nüüd nad ometi mõistavad” (kui alatu see venelane ikka on). Võib-olla et “mõistaksidki”, kui ainult märkimisväärne osa meie oma meediakajastusest ei koosneks tendentslikust tõlgendusest, pooltõdedest ja lausvaledest. Kui vaja, siis rõhutakse formaaljuriidilisele legitiimsusele (kuni jutuni sellest, et Ivangorod on “juriidiliselt” ikka meie oma). Kas Janukovitši kukutamise järel Ülemraadas kinnitatud valitsus ikka oli “juriidiliselt legitiimne” (nagu kinnitas Kadri Liik), on väga kahtlane, arvestades sisulist piiramisseisukorda, milles Ülemraada asus. Fakt, et Janukovitši tagandamishääletus ei järginud kehtinud põhiseaduses sätestatud tagandamismenetlust (s.t. oli õigustühine), on aga vaieldamatu (8). vaieldamatui. Tuline õigus on konservatiivsel publitsistil Andres Laiapeal, kui ta Ukraina temaatikaga seoses ette heidab, et meie meedias domineerivat punasest pruuniks tõmbunud, õllest läbiligunenud ajudega “analüütikute” heietused. Leian, et meie meedia usaldusväärsusele tuleks ainult kasuks, kui 1990-ndatel end tippu pressinud russofoobiapuuslike kõrval antaks rohkem sõna ka noorematele, objektiivsema lähenemisega autoritele.
MARK GUSTAFSON, vaatleja [pildiallkiri]EI SOBI EESTI MEEDIA NARRATIIVI: “Rahumeelsed meeleavaldajad” lintšivad Volõõnia kuberneri. 19. veebruar 2014.
Toimetuselt: See Maidani-teemaline lugu jõudis toimetusse varem, kui algasid uued dramaatilised sündmused Mariupoli ümbruses. Viited (1) Rein Müllerson ''Ukraina: Geopoliitika õigus- ja moraalikeele rüüs'' – http://www.eurozine.com/articles/2014-11-19-mullerson-et.html
(2) Zahharovi tapmist mainitakse ka maidanimeelsel saidil – http://news.bigmir.net/nebesnaya_sotnya/799227-Zaharov-Vladimir (3) http://vesti-ukr.com/lvov/38314-gubernatora-volyni-izbili-i-prikovali-naruchnikami
(6) SOCISe küsitlus – (8) Vt. Radim Dragomaca The Price of Victory in Ukraine – http://foreignaffairsreview.co.uk/2014/02/editorial-ukraine/ Viimati muudetud: 04.02.2015
| 
Tagasi uudiste nimekirja |
