Vahetage rahvas välja!

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi arusaama kohaselt on seegi juba välistatud, et meil Eestis talente üldse olla saabki. (MKM: talendiks loetakse välismaal elavat kvalifitseeritud tööjõudu.) Omade väljasuremise protsessi kiirendab kindlasti ka juubelduste saatel vastu võetud nn homoseadus. Kas arvate, et kui see rahva seas „homoseadusena“ tuntud ja parlamendi vähemuse toel (101 häälest vaid 40 poolt) vastu võetud (ning turbopresidendi poolt mitte kohe, vaid lausa otsekohe välja kuulutatud!) seadus nüüd kehtib, et siis oleks rahu nagu jälle majas?

 Ei ole, ja seda saab õige varsti näha. Kõigepealt seadustame joomise igal pool, siia otsa teeme seaduse, millest äsja juttu oli, ja kuhu edasi? Kultuuri väljajuurimisel saab minna kaugemalegi ning alati saab pugeda uute aegade ja mingite salapäraste vabaduste taha, tulemuseks identiteedita tige tolgus.

 Juubeldus gay-kohvikus peaminister Rõivasega eesotsas viskas tegelikult õhku üht-teist küll. Sooäär teatas, et nüüd on, kust edasi minna, aga õigustatud küsimus „Kuhu ometi?“ jäi ajakirjanikel paraku küsimata.

 Rahva valdav enamik oli seaduse vastu, ent Nestor teatab seepeale, et riiki ei juhitagi gallupitega. Sellest väitest saame teada vähemalt kaht asja. Esiteks, põhiseaduse järgi on rahvas meil kõrgeima võimu kandja, ja seda pole keegi ära muutnud. Rahvaesindaja Maruste väidab lisaks, et seda seadust rahvahääletusele küll panna ei saa, sest see ei lähe ju läbi.

 Teisisõnu – rahvaesindaja ei usu enam oma rahvast ehk kõrgeima võimu kandjat?! Rahvas tuleb seega välja vahetada? Nestor võiks lisaks selgeks teha, mis on juhtimise, valitsemise ja haldamise vahe. Riiki saab juhtida pidukõnedes või mõnes proosa- või luulevormis. Asjatundja teab, et juhtimise objektiks on protsessid ja valitsemise objektiks inimesed ehk rahvas. Inimene kui sotsiaalne fenomen ei mahu neisse aruteludesse üldse, ja see pole ka ime, sest parlamendi lämmataval enamusel pole sotsiaalsest fenomenist mingit ettekujutust. Veelgi enam, see pole parlamendis viimase 15 aasta jooksul üldse kõne all olnudki. Tuletame siinkohal meelde, et sotsiaalsfäär on mittemateriaalne, s.t rahade või ametikohtade liigutamine ühele või teisele poole sotsiaalsfääri ei klassifitseeru. See peaks olema selge esimese kursuse tudengilegi.

 Eeltoodu kokkuvõtteks: meie põhiseadus ei toimi; õigemini – meie esindajad ei näe vajadust põhiseaduse vaimus toimida. Kiidetakse midagi heaks, aga tagajärgi ette näha ei suudeta – ei kohe avalduvaid ega hiljem ilmsiks tulevaid, ei nähtavaid ega latentseid. Puhvetis on teemad juba uued...

 Muide – puhvetist! Äkki on meil erinevalt muust maailmast hoopis nii, et inimesed joovad end kaineks? Kaine inimene on ju üldjuhul see, kes julgeb arvata ja mõelda. Ta julgeb vihata ja armastada, loota ja luua, ta julgeb nõustuda või vastu hakata, tal on ideaalid ja maailmavaade. Meil on kaine inimene vait; tal kas pole siinnimetatuist midagi või on see kõik vaid salajane ja varjatud. Alles pärast kolmandat sadat grammi julgeb meie inimene, juhul kui tal loetletud omadused olemas on, neist vargsi kõnelda, kusjuures kaineks saades häbeneb oma silmad peast – ehkki ka häbitunne on meil, eriti viimasel ajal, suhteliselt tundmatuks suuruseks taandunud.

 Jääbki mulje, et meie „kainele“ kodanikule on omane just „s…keeramine“, tänitamine ja parastamine. Millegipärast just sel viisil teeme end märgatavaks ja oleme olemas. Kui head ja mõistlikku teha ei oska ega suuda, siis anname endast märku vastupidisega ja kehtestame dominandi ka omadele. Tuletage meelde pajuvenelasi ja kadakasaksu; nad pole kuskile kadunud, nende mõjuvõim on hoopis ohtlikult suurenenud.

 KESKMÕTE: Kultuuri väljajuurimisel saab alati minna kaugemalegi ning alati saab pugeda uute aegade ja mingite salapäraste vabaduste taha, tulemuseks identiteedita tige tolgus.

 ANDRES RAID, teleajakirjanik

Jaga |