SRÜ-st ja Kirsipuust

Nii mõnelgi puhul on taasmeenunud Matteuse evangeeliumis sisalduvatest igavikulistest sõnumitest just see: „Minge sisse kitsast väravast, sest avar on värav ja lai on tee on lai, mis viib hukatusse, ja palju on neid, kes sealt sisse lähevad." Aga nii mõnedki vanal aastal teenitult kibedat rooska pälvinud-saanud teatava poliitseltsingu tipp-poliitikud on veenvatest vastutõikadest hoolimata jätkanud kõrvaltvaatajate, s. t rahva meelest lausa kummalisel moel enese õigustamist ja ikka veel lausa ülistamistki. Polegi siis imeks panna, et peame tekitatud olukorra kõnekamaks iseloomustamiseks meenutama teistki üldinimlikku tõdemust pühakirjavaramust: see, kes ennast ise ülendab, seda alandatakse. Ilmtingimata. Ja mida enam nad rahva meelest oma nüri rapsimisega seda alandamist jätkuvalt pikendavad, seda hukatuslikum see neile lõpuks on.

Igiammune vene kõnekäänd "Monomahhi müts on raske" kehtib ka meie euromusterriigi juhtide kohta. Kiievi vürsti Vladimir Monomahhi mütsi kanda ja tema kombel valitseda on olnud ikkagi väga ränk ülesanne, sellega kaasnev vastutus (või kuidas enda meelest meie ülitargad valitsejad sellest vastutamisest aru saavad?) paneb viimaks hukutavalt vankuma nii juhtija vaimujõu kui ka keha.

Silver Meikar tabas (19. dets ETV "Pealtnägijas") mõistagi jälle nagu naelapea pihta, kui ta nentis Kristen Michali tagasiastumisega seostunud reformarite sõnavulinat lahti seletades, et selle kitsa pundi juhid on omas mahlas nii kaua koos hapnenud, et nende poliitkäitumine paistab neile endile (aga paraku vaid neile endile!) ikka veel ainuõigena. Et ainult nemad oskavad riiki, eriti aga rahandust juhtida, hoida teda halvima eest. Reformierakonna "ema" Valve Kirsipuu langes selles TV-saates koguni nii kaugele, et südantlõhestaval toonil hoiatas: „Mis saaks siis, kui meie tõesti võimult lahkuksime?" Siis langevat kallis Eestimaake vaata et paukselt Vladimir Putini võrkudesse - SRÜ-sse...

Nii et sellisel, tahumatult haledal viisil lasksid reformistid oma seisundi ja iganenud seisukohtade põhjendamiseks meeleheitlikult käiku oma varutrumbi - Vene kaardi! Lausa hale, et vahepeal ka päris põhjendatud poliitikat ajanud (ettevõtjate maksusoodustamine tõi tõepoolest algul edugi) juhtreformistid on paraku kaotanud nii reaalsustaju kui koos sellega paratamatult ka väärikusegi.

Vabadussõja aegu oli tõepoolest lausa surmaoht, et Venemaa enamlasjõugud meid hukatuslikult suutnuksid Aasiasse tagasi kiskuda, aga nüüd, 95 aastat hiljem, on kogu maailm ja mõistagi Euroopagi (NATO, EL) pöördumatult teistsugused. Ning Putinigi impeeriumiihalus ei pääse Venemaalgi demokraatia arenemise tõttu kindlasti meid ja teisi Balti riike praegu ohustama.

Aga viimases hädas tõid reformistid nüüd ikkagi välja kümme aastat üksnes lee ees leemekulpi liigutanud pensionäri Valve Kirsipuu, kes Vene ohuga ähvardamisega tegelikult hoopis oma partei mainet tugevasti kahjustas, iseennast aga tegelikkusega kindla seose lootusetult kaotanud ahjutaguse vanaemakesena näitas. Sest uskuda tema kombel, et Eestis olevat juba liiga palju demokraatiat, kui valitsusvastastel (tema meelest eeskätt riigivastastel) lastakse muudkui takistamatult suud pruukida ja tarku juhtpoliitikuid pälvimatult häbistada, ja et see olevat lubamatu! Demokraatia vajavat meil nüüd juba mitte midagi muud kui... otsest kindlakäelist juhtimist. Aga mida kujutab endast nn juhitav demokraatia, seda näeks ehk emand Kirsipuu kohe isegi, kui ta üle Narva silla Jamburgi või Jaanilinna jalutaks. Nõnda on esile toodud kurb paradoks: hirmutades meid SRÜ-ohuga, hoiatades meid uus-idaimperialismi väidetavalt vääramatu ohu eest, reedab V. Kirsipuu tegelikult iganenud ja kentsakate seisukohtade olemuse: ta mõistab demokraatiat ja selle juhitavust nõndasamuti nagu esi-SRÜ-lane Vladimir Vladimirovitš Putin... Sest kui V. Putini impeeriumlik kohus maailma ühe tuntuima poliitvangi Hodorkovski vanglakaristust paari aastakese võrra lühendaski, ei kõnele see seigake teps veel mitte juhitava demokraatia arengust suures asiaatlikult valitsetavas idariigis.

ANTS TAMME

Jaga |