Riik peab leidma tee üksikvanemate toetamiseks

Lapsetoetus mitmekordistada!

Statistikaameti andmetel elab vaesuses 20% Eesti elanikest  ehk üle 240 000 inimese - ligi veerand miljonit. Võimalik, et see arv võib olla isegi veel suurem.  Kurb on siinjuures tõdeda, et Eestis elavad vaesuses kõik üksikvanemad, kes on kaotanud töö. Veel kurvem on nentida, et tavaliselt jäävad üksikvanemad justkui vaesuse nõiaringi, millest on väga raske välja pääseda, sest vajalikud toetused nagu ei jõuakski nendeni.  Põhjus on selles, et kui mujal Euroopas on olemas mitmesugused riiklikud toetusprogrammid, mis aitavad peredel toime tulla, siis Eestis on sotsiaalkaitse ses vallas väga õhuke.

Seda kummalisem on kuulda reformierakondlasest peaministrilt Ansipilt, et 300-kroonine lapsetoetus olevat kui lennuki pealt raha välja loopimine. Kui Reformierakonna esimees küüniliselt arvab, et toetusi peaks jagama vastavalt pere jõukuse astmele, siis miks ta pole oma erakonnakaaslasele sotsiaalminister Pevkurile vastavat ülesannet andnud? Praegune sõnum on aga solvav enamikule neist eestimaalastest, kelle jaoks on see igakuine toetus ülioluline. Kui peaministri lõunasöök maksab 300 krooni, siis üksikvanema jaoks võib  see olla terve nädala söögiraha!

Ranitsatoetus taastada!

Nii nagu ma ei pea õigeks 300-kroonise lapsetoetuse naeruvääristamist Ansipi poolt, nii ei pea ma õigeks ka seda otsust, et alates 2009. aastast ei maksa valitsus enam nn ranitsatoetust. See raha oli väga paljudele väga oluline abi. Mõni võib ju mõelda, et 450 krooni pole just väga suur raha, kuid üht-teist saab selle eest ikkagi osta.Ranitsatoetuse allesjätmine oleks riigile läinud maksma ainult 80 miljonit krooni, mis on ligi 100- miljardilise riigieelarve juures köömes. Seega, küsimus on eesmärkides ehk selles, mida Toompea valitsus tähtsaks peab. Kas lapsed ja nende vanemad on riigile tähtsad või ei ole mitte?

Statistikaameti andmeil elab Eestis vaeselt üle 30 000 lapse. Nii väikese riigi kohta, nagu seda on meie Eesti, on see väga suur arv. Pole siis imestada, kuidas mõnedki koolijuhid räägivad, et esmaspäeviti koolitoit justkui haihtub lõunalaualt ja reedeti võtavad lapsed koolist leiba nädalavahetuseks kaasa. Siinjuures on mul tõsiselt hea meel, et Ansip on õnneks Keskerakonna poolt omal ajal sisse viidud tasuta koolitoidu siiani alles jätnud, sest, tänast olukorda arvestades, on selle tähtsus kasvanud möödapääsmatuks ja iseenesestmõistetavaks.

Vaesusega tuleb hakata võitlema!

Euroopa Liit on teatavasti kuulutanud 2010. aasta vaesuse vastu võitlemise aastaks. Sõnades on selle võitluse vajalikkust tunnistanud ka sotsiaalminister Pevkur, kuid teod jäävad tal sõnadest kaugele maha. Me ei ole kahjuks kuulnud ühtki selle ministri ettepanekut, kuidas Eesti ühiskonnas vaesust vähendada või kuidas luua kõige õigem tee nende inimesteni,  kes  tõesti vajavad abi.

Vaesus ei pane inimesi ainult nõiaringi, millest nad ei oska enam välja tulla, vaid vaesus toodab vaesust paraku juurdegi. Teisisõnu, majanduslikult raskemas olukorras perede võimalused laste harimiseks on kehvemad ning madala haridustasemega noorel on väga raske saada hästitasustatud tööd.  Seepärast ongi ülioluline, et riik tagaks kõigile lastele võrdsed võimalused alates lasteaiast kuni koolitee lõpuni.

Sügav kummardus kõikidele üksikvanematele, kes elatavad  oma lapsed ära vaid töötu abiraha toetusest, mida on ca 1000 krooni, sest ka alimendid ei jõua erinevatel põhjustel tihti nende lapse või lasteni.  Keskerakondlasena võin kinnitada, et meie erakonna eesmärk on luua süsteem, mille kaudu riiklikud toetused jõuaksid ka üksikvanemateni. Üksikvanema staatuse tähtsust tuleb Eestis tõsta, sest tegelikult on neil  ühiskonnas samaväärne kaal kui paljulapselistel peredel.

SIRET KOTKA, Keskerakonna Lääne-Virumaa piirkonna aseesimees

[pildiallkiri]  OODATES PEAMINISTRI LENNUKIT: Ansip on nimetanud 300-kroonist lastetoetust, mis on püsinud muutumatuna 2003. aastast, lennukilt raha allaloopimiseks. Kuid kui peaministril maksab lõunasöök 300 krooni, siis üksikvanema jaoks võib see olla terve nädala söögiraha.

Jaga |