Tshetsheenia hunt Dzhohhar / 5./

VALTER TOOTS,      30. mai 2007


5. osa
(Algus 2. mai 2007.a. Kesknädalas)

Selles Tartu korteris Sõpruse ringil, selles omapärases perekonnas sai veedetud möödunud sajandi kaheksanda kümnendi lõpuaastatel peaaegu kõigi suuremate pühade eelõhtud – olgu oktoobripühad, meeste- ja naistepäevad, maipühad ja muidu n.ö inspireeritud kohtumised. Tavaliselt tuli kohtumiste algatus kaunimalt soolt.

Neist kodustest kohtumistest on eriti meelde jäänud Dzhohhari ja Alla tumedasilmne ja terase taibuga poeg, keda hüüti Degiks. Hiljem nägin, et ta oli ka julge ja elav. Sellist jõnglast oleks endalegi tahtnud. Täna on heameel teada, et verised aastad on maale ja rahvale säästnud selle elu. Peres oli ka keskkooli algusklassides õppiv tütar. Paaril korral nägin Dudajevite vanemat poega, kes isa eeskujul õppis sõjaväelenduriks kusagil Siberis. Isa, juba kindralina, rääkis tema ületoomisest Moskvale lähemale, mis viitas mõjukatele võimalustele.

Mälusalvedes uidates meenuvad väga õdusad õhtutunnid, kui Dudajeveid Tartus külastas Alla isa Moskva lähistelt Mõtishtshist, Alla kodulinnast, kus olen aastaid hiljem viibinud paljusid kordi. See pensionär jäi meelde kui luuletaja. Dudajevite külalistetoa nurgadiivanil olen püüdnud süveneda tema luuletustesse autori enda esituses. Olen jäänud iseendale kindlaks, et Alla omandas loomeande isalt, kes oli väga meeldiv inimene. Praegu kahjuks – oli.

Suurelamu põhjapoolse trepikoja korteris toimunud kohtumistest rääkides ei tohiks mööda minna ühest sügisõhtusest erakordsest sündmusest – kindralitähtede "pesemise" rituaalist. See tseremoonia ei vaja erilist kirjeldust ja perekondlikus ringis ettevõetuna polnudki see kõlavasõnaline ning juubeldustest pungil. Olid pokaalid, olid tähed – teised, n.ö tagavaratähed, sest esimesed olid juba õmblusateljees. Soovisingi siis sel õhtul, et need "tagavaraks " tunnistatud tähed üsna peatselt esimeste kõrvale jõuaksid...

Tundus, et Dzhohhar suhtus erakordsesse aukraadi kuidagi kainelt ja rahulikult. Üldiselt ta oligi oma käitumises alati väljapeetud. Näiteks kasvõi needsamad koosviibimised. Nende käigus ja kestel sai koos "ära kulutatud" rohkem kui üks kast noid õhtupäikesehelkseid jooke, mis nendel aegadel kaupluseletilt kiiresti kadusid, kui nad üldse sinna jõudsid, ja pean nentima, et ma ei mäleta ühtegi korda, et jook oleks mehest võitu saanud. Seda omadust loen isiksuse hindamisel väga tähtsaks.

Ent veel üht sündmust Dzhohhar Dudajevi elus tahan siinkohal mainida. Täna see kangastub erilisena just kindralitähtede "pesemise" taustal. Vestluse ja "pesemise" käigus Dzohhar elavnes-avanes ja lahkus viivuks lauast. Tuli tagasi ja kutsus mind koridori, kus näitas mulle ordenit. Tundsin ära Punalipu ordeni, mis tollal oli üks kõrgeimaid autasusid sõjaliste teenete eest. Seda ma Dzhohharile ütlesingi, nagu todagi, et igale mehele sellist autasu ei anta. Loomulikult küsisin, kas selle ordeniga on seotud mingi konkreetne ülesanne või sündmus. Ta jutustas ühest paljudest lendudest mägisesse Afganistani hiiglaslikel "Starfire'itel" – siit, Tartust: "Neil on seal igal karjapoisil õlaltlastav "Stinger"-rakett, neid on seal nagu puid...", "Oli põhjust pabistada... Tegime oma töö ja tulime tervena tagasi..."

Need on mõned eredamad katked, mis on meelde jäänud kõnelusest, mis toimus millegipärast koridoris. Alles hiljem, kui sellest tõigast abikaasale rääkisin, mõistsime, et ta säästis oma Allat, kes ei tohtinud teada "pooligi pudrunuiasid" lendurite tegelikust teenistusest. Ja milleks rääkidagi abikaasale lahinglendudest, kui igapäevanegi lendamine on täis ootamatusi, ootamisi ja hingevärinaid?

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)