Euroraha peibutav kõlin

Nüüd, kui eurotsoon vaevleb võlakriisis, on tänased valitsuserakonnad selle mantra jälle kasutusse võtnud. Nende sõnutsi peab Eesti suuri summasid panustama nii vanade ja rikkamate olijate abistamiseks kui ka Euroopa Finantsstabiilsuse Fondi, sest me ise oleme ju ka Euroopa abi kasutanud. Paraku minnakse vaikides mööda sellest, et eurorahal on varjukülgi, mida suur osa inimestest ei pruugi märgata.

Kõik teed ei vii sihile

Eurorahade kasutamise efektiivsust kahandavad mitmed asjaolud. Kõigepealt tuleks silmas pidada, et Euroopa Liidu fondidest antavad toetused pole selline raha, mida Eesti riik saaks oma eelarvesse suvaliselt lisada ja selle kasutamise üle vabalt otsustada, vaid need on sihtotstarbelised eraldised, mida saab kasutada teatud kindlaks otstarbeks.

Üks selliseid valdkondi, mida eurorahadest lahkesti rahastatakse, on teede ehitamine ja rekonstrueerimine. See tundub esmapilgul vägagi vajalik meede, sest meie teed olid ju taasiseseisvumise ajal üsnagi kehvas seisus. Tänaseks ongi Eestis sadu kilomeetreid heakorrastatud maanteid, mida ehib uhke märgis "Rekonstrueeritud Euroopa Liidu vahendite abil". Samas on eurorahade kasutamisega seotud soodsad riigihanked kaasa toonud ka väiklast purelemist firmade vahel, mistõttu nii mõnigi töö venib ja venib. Üks viimaseid selliseid näiteid on paarikümne kilomeetri pikkune teelõik Loksa teeristi ja Viitna vahel, mis suleti liikluseks juba paari aasta eest, ilma et seal kuude kaupa esialgu midagi oleks tehtud.

Liiati on euroraha kasutamisele seatud kindel ajalimiit ja tähtaja lähenedes püütakse kõik ära kulutada seal, kus leidub vaba tööjõudu ja usinamaid projektikirjutajaid, aga võib-olla ka valitsusparteidele meelepäraseid taotlejaid, ilma et objekt pruugiks tõepoolest hädavajalik olla. Selline tundub olevat näiteks tänavu kevadel alanud palavikuline ringristmike ehitamine Rakveret ümbritseval ringteel. Neil ristmikel pole kunagi olnud sellist liiklustihedust, et nende ületamine kellelegi probleeme tekitanuks. Nüüd aga said neist ristmikest terveks suveks kuumaastikud, kuhu kaovad mitmedkümned miljonid. Samal ajal on Eestis paljudes maakondades ohtralt kruusateid, mis inimeste elukvaliteeti halvendavad, kuid mille tolmuvabaks tegemiseks raha ei leita. Rahastamist pole leidnud ka näiteks Haabersti ristmiku ehitus Tallinnas, kus tipptunnil on läbipääs peaaegu et lootusetu.

Üldse tundub, et teedeehituse prioriteediks on viimasel ajal saanud ringristmike rajamine ja kergliiklusteede ehitamine. Viimased on mõistagi väga vajalikud rajatised seal, kus elab palju inimesi, kes neid teid meeleldi kasutavad. Samas võib tuua ka küsitava väärtusega näite. Lihula vallas rajati mullu Kirbla asula ja Kasari koolimaja vahele uhke valgustatud kergliiklustee, mis hetkel muudab õpilaste koolitee ohutuks. Samas on aga päevselge, et kunagi kõnnumaale rajatud Kasari kool pole tänapäeval jätkusuutlik, sest Kirblast lapsi Lihulasse kooli viia on lühikese vahemaa tõttu tühiasi. Niisiis hakkavad lähitulevikus kasutama moodsat kergliiklusteed peamiselt rebased ja kährikud.

Koolitus kui asi iseeneses

Teise näitena euroraha sundkasutamisest võiks tuua inimarengu meetme, mis näeb ette töötajate täiend- ja ümberõpet. Kuna elu areneb tänapäeval pöörase kiirusega, siis on täiendkoolitus teatud erialadel mõistagi väga vajalik. Paraku ei määratle euronõuded täpselt, mida see täiendkoolitus peab sisaldama. Seetõttu pole harvad need juhused, kus osavad projektikirjutajad hangivad raha ka nendeks üritusteks, mis erialase täiendkoolitusega otseselt seotud pole. Nii ilmneb pahatihti, et täiendkoolituse sildi all korraldatakse mõnikord turismi- või puhkusereise. Keegi ei suuda ka kontrollida, kas kõik loengud ja praktikumid toimuvad planeeritud mahus, kas osavõtjaid on samapalju, kui päevikus kirjas jne, sest aruandepaber kannatab ju kõike. Omal ajal olid täiendkoolituseks igal ametkonnal omaette asutused (näiteks Eesti Energia Õppekombinaat või Vabariiklik Õpetajate Täiendusinstituut), kus täiendkoolitus toimus kindla süsteemi järgi ja vastava ministeeriumi poolt täpselt reglementeerituna.

Omamoodi lood on inimeste, eelkõige töötute ümberõppega. Paraku on ajakirjanduses viimasel ajal ilmunud mitmeid kirjutisi, kus autorid (näit. V. Rajangu artikkel Postimehes) tõdevad, et Eesti valitsusel puudub selge visioon sellest, milliste erialade töötajate järele nõudlus tulevikus kasvab ja mis nõuaks ümberõpet neil erialadel. Nii ei esitata ümberõppega tegelevatele ettevõtetele (kaasa arvatud kutseõppeasutustele) sageli konkreetseid tellimusi, ja need kasutavad olukorda oma huvides ära. Selle asemel, et uudsete erialade jaoks õppebaasi rajada ja õppejõude ette valmistada, minnakse kergema vastupanu teed ning ümberõpet viiakse läbi juba olemas olevate vahenditega ja traditsioonilistel erialadel. Siis pole midagi imestada, kui ümberõppe läbinud inimesed endiselt töötuks jäävad. Liiati tuleb arvestada, et kutseõppe efektiivsus kahaneb kiiresti, kui inimene pärast seda vastaval erialal kohe tööle ei asu.

Eeltoodud kaks näidet pole ainsad, mis kinnitavad, et euroraha pole võluvits, mis ühiskonna arengus uuele tasemele tõstab. Samal ajal on aga kasulik silmas pidada, et euroraha ebaefektiivne kasutamine puudutab meid kõiki, sest sellega koos lendab tuulde ka teatud osa Eesti maksumaksjate raha. Tuleb ju iga projekti finantseerimisel lisada Euroopa toetusfondist saadavatele summadele teatud osa (15-20%) meie oma riigi raha. Kui esiotsa reklaamiti eurotoetusi kui tagastamatut abi, siis nüüd selgub, et peame neid hakkama osakaupa tagasi maksma.

[Esiletõste:]

Päevselge, et kunagi kõnnumaale rajatud Kasari kool pole tänapäeval jätkusuutlik, sest Kirblast lapsi Lihulasse kooli viia on lühikese vahemaa tõttu tühiasi. Niisiis hakkavad moodsat kergliiklusteed lähitulevikus kasutama peamiselt rebased ja kährikud.

ENDEL RIHVK, kolumnist

Jaga |