Birma kannatused jätkuvad

Kui sada aastat tagasi pidid säärase katastroofi ohvriks langenud  riigid üksi hakkama saama, siis tänapäeval välja kujunenud kindlad protseduurid võimaldavad abiorganisatsioonidel kiirelt siseneda kriisipiirkondadesse.

2004. aastal, mil tsunami tappis kaks korda enam inimesi kui nüüd Birmas, andsid rahvusvahelised päästemeeskonnad abivajajatele kiiresti leevendust. Hiidlaine ohvriks langenuid päästa polnud võimalik, kuid järgnenud nädalatel suri tänu kiirele abile vähe inimesi vigastustesse, haigustesse, nälga ja janusse. 2004. aasta hiidlaine tagajärjel said enim kannatada Indoneesia, Tai, Sri Lanka ja India. Need suhteliselt hästi juhitud riigid suutsid õnnetuseohvreid tõhusalt aidata ja olid tänulikud väljastpoolt tulnud abijõududele. Birma, mis 2004. aastal tsunamiõudustest napilt pääses, on paraku teistsugune riik.

Plahvatusohtlik olukord

Milline arukas valitsus tuleks mõttele takistada  abiorganisatsioonidel siseneda riiki ajal, mil vähemalt iga kümnes elanik on jäänud toidu ja puhta veeta? Birma valitsejate esmaseks prioriteediks on kaitsta oma võimu ja privileege, mitte rahva huve.

Nii võimu kui ka privileegid oleksid nad peaaegu kaotanud buda munkade mulluste protestiaktsioonide tõttu. Hunta kardab, et suure hulga välismaalaste sisselubamine võib riigi niigi ebastabiilset olukorda veelgi halvendada. Võimurid teavad hästi, et piltlikult istuvad nad praegu iga hetk plahvatada võiva tulemäe otsas.

Ometi tekib küsimus: miks Birmat on säärased inimesed valitsenud juba üle poole sajandi? Näiteks Tai on üle elanud mitmeid riigipöördeid, Indoneesial oli probleeme diktaatorite Sukarno ja Suhartoga, Kambodžas pandi möödunud sajandil toime pöörane genotsiid. Ent Birma on selles regioonis ainus riik, mida on nõnda kahjulikul moel valitsetud sedavõrd kaua.

Rikkusest viletsusse

1948. aastal Briti võimu alt vabanenud Birma oli tol ajal rikkaim riik Kagu-Aasias. Praegu tundub see uskumatu. Näiteks Tais on sissetulekud ühe elaniku kohta neli korda kõrgemad kui Birmas.

Loodusvarade poolest rikka, kõrge kirjaoskusega ja hästiarenenud infrastruktuuriga Birma tulevik näis vabanemisajal helge. Paraku jäi areng kängu, ja nüüd on Birma muutunud regiooni vaeseimaks riigiks.

Peamiseks arengu takistajaks on armee, mille tuumiku moodustab „30 kamraadi“ ("Thirty Comrades"). Ajaloos leidub harva näiteid, et väike hulk inimesi suudab domineerida riigis nii pikka aega nagu „30 kamraadi“ on seda teinud. Nõnda hakkas end nimetama rühm noori birmalasi (keskmise vanus 24 aastat), kes läksid 1941. aasta algul välismaale sõjalist väljaõpet saama, et hiljem kodumaale naastes Briti võim kukutada. Enamik neist tudengeist oli kommunistlike vaadetega. Algselt soovisid nad saada sõjalist koolitust Hiinas, kuid juhuste kokkulangemise läbi sattusid hoopis Jaapanisse. Kui Teise maailmasõja käigus Jaapan okupeeris Birma, moodustasid „30 kamraadi“ Jaapani vallutusarmee ühe sõjalise tiiva. 1944. aastal, mil hakkas paistma, et Jaapan kaotab sõja, „30 kamraadi“  vahetasid poolt. Pärast sõja lõppu said britid Birma tagasi.

Punatudengite rühmitus aga ühendas autoritaarse Jaapani keiserliku armee võtted marksistliku ideoloogiaga. 1948. aastal Briti võimu alt vabanenud Birma sõjaväes pääsesid  nad juhtivatele kohtadele. „30 kamraadist“ moodustunud grupeering saavutas 1962. aastal ainuvõimu ja valitseb riiki julmal moel tänini.

Üks „30 kamraadist“, Ne Win astus Birma juhi kohalt tagasi alles 1988. aastal, kuid veel vähemalt kümme aastat oli tal riigis    kulissidetagune mõjuvõim.

Ükskõik, millist ideoloogiat Birma armee varem endas ei kandnud, tänaseks on see jäädavalt kadunud. Ülemaailmse korruptsioonitajumisindeksi järgi (Transparency International corruption index) jagab Birma koos Somaaliaga maailmas viimast kohta. Sisuliselt eksisteerib riik vaid selleks, et armee vajadusi rahuldada.

Sõjaväejuhid teavad hästi, et enamik birmalasi neid vihkab, ja  kardavad, et Birmasse sisse pääsevad välismaalased võivad mõjutada kohalikke elanikke hunta vastu välja astuma. Kuigi 1,5 miljoni inimese elu sõltub abisaadetiste kiirest kohaletoimetamisest, kardab abiorganisatsioon Oxfam, et armee ei luba välismaalasi riiki.

Iga tund sureb praegu ilmselt sadu inimesi, kelle elu aitaks päästa toidu, peavarju, veepuhastusvarustuse ja meedikute ligipääs abivajajateni. Ükski päästeorganisatsioon ei saa aga Birmasse siseneda tugeva armee tahte vastaselt. Birmalased peavad ka seekord omal jõul hakkama saama.

Tõlkinud Indrek Veiserik

FOTOTEKST:

Tõenäoliselt 134 000 inimelu nõudnud troopilisest tormist toibuvat Birmat valitsevad sõjaväediktaatorid nõustusid 19. mail vastu võtma pakutud välisabi.

Jaga |