Lennart Meri armid ja sidemed

Peeter Rahnel,      09. oktoober 2002




Lennart Meri asus ülikooli lõpetamise järel tööle Vanemuise teatri kirjandusala juhatajana. Alustada oma karjääri parteilise (NLKbP) ideoloogia rinde eesliinil stalinismi aegse kahtlustuse ja represseerimise kõrgperioodil on hiilgav saavutus. See ei olnud mingi tagasihoidlik arheoloogi amet kusagil instituudis.
Vanemuise juhiks oli tol ajal Kaarel Ird. Tulihingeline võitlev kommunist Ird oli oma parteilise karastuse saanud juba pöördeliste juunipäevade aegu ja vahetult enne sõda. Sõja ajal oli Ird tegev Eesti kunstiansamblite loomise ja juhtimisega tagalas Jaroslavlis. Tartu perioodil, abikaasa Regina õpingute ajal, töötas Meri ka kunstikooli õppejõuna.
Tallinnas imetabane KGB ja ENSV kompartei ideoloogiarinde juhtide lollitamine jätkub. Lennart Meri töötas aastatel 1955-1963 Eesti NSV Ministrite Nõukogu Riikliku Raadio ja Televisioonikomitees. Alul oli ta tegev välissaadete toimetajana, hiljem kuuldemängude ja estraadisaadete vanemtoimetajana.
Mõne aja tegeles ta oma teoksiloleva raamatu lõpetamisega, enne kui siirdus juhtivale tööle Tallinnfilmi. Kinokunst oli NSV Liidus kõige mastaapsemalt rakendatud poliitika ja ideoloogia tööriistana. Marksismi-leninismi klassikute poolt oli filmindus kuulutatud prioriteediks nr 1. Aga kohalik Stirlitz-Meri muudkui tõusis ametiredelil ja lollitas KGB- Müllereid.
Tõus kirjanike-filmitegijate seltskonda võimaldas kõrge enesehinnanguga Lennart Meril end loomeinimeste seltskonnas esile tõsta ja pisutki rahuldada oma eneseimetlusest pakatavat ego. Ainult et kirjamehena oli Meri kahjuks keskpärasus nii Nõukogude Eesti kui pagulaskirjanikest korüfeede seas. Nagu nüüd teame, oli tulukas Eesti presidendi amet ka hüppelauaks kaheldavate saavutuste eest Eesti Teaduste Akadeemia liikme auväärsele eluaegsele kohale.

Kultuurisidemete varjus

Hrushtshovi sula ajal KGB inimlikustas paljuski oma meetodeid. Nõukogude vastaste emigrantidega otsustati hakata tegelema läbi kultuurivahetuste otsesidemeid luues. Eestis loodi analoogiliselt Läti ja Leedu sõsarorganisatsioonidega Väliseestlastega Sidemete Arendamise Komitee. Hiljem nimetati see ümber Väliseestlastega Kultuurisidemete Arendamise Ühinguks. Väliseestlastele hästi tuntud nimelühendiks sai sellele organisatsioonile VEKSA.
Väliselt oli see igati vabatahtlik organisatsioon, kuid naiivne oleks uskuda, et kõike ja kõiki kontrollivas ühiskonnas saanuks ühing tegutseda kommunistlikust ainuparteist sõltumatult. Nagu kirjutab Indrek Jürjo oma pagulust käsitlevas teoses, oli VEKSA tegelikult KGB variorganisatsioon pagulaste järel luuramiseks ja pagulaskonna lõhestamiseks. VEKSA allus ka mingil määral üleliidulisele ühingule "Rodina" keskusega Moskvas.
Pärast VEKSA esimese esimehe Jaanimäe surma aastal 1974 sai ühingu esimeheks Ülo Koit. Mõlemad mehed olid olnud Lennart Meri ülemusteks ka Eesti NSV Televisiooni ja Raadio Komitees. Jaanimägi oli esimees, Koit esimehe asetäitja. Aastatel 1944-1963 oli Ülo Koit KGB agent varjunimega Jaan-2, keda kasutati sageli ka välisluure operatsioonides. VEKSA esimehena tegi ta KGB-ga koostööd juba usaldusisiku staatuses. Kuigi VEKSA töötajad ei olnud kindlasti kõik tervikuna luureorganite palgal, oli VEKSA koosseisus alati ka KGB operatiivtöötaja. Ühing püüdis pagulastega luua kontakte kultuuritegijate kaudu. VEKSA vahendas raudse eesriide taha loomeisikute delegatsioonides tihti ka Lennart Meri, Jaan Krossi jt.

Tuld pagulaseestlaste pihta

Kultuuriinimestest rääkides tuleb öelda, et KGB ei saanud ära kasutada ja värvata Nõukogude Eesti kultuuritegelasi oma äranägemise järgi. Näiteks võib tuua mõned erinevad juhtumid.
Viiekümnendate lõpus keeldusid aktiivsest koostööst julgeolekuga professor Paul Ariste ja Paul Keres. Nende keeldumine ei toonud neile kaasa mingeid sanktsioone. Samas kujukas seik, kus sõja ajal SS-s tõlgina tegev olnud ja vangilaagrites vaevelnud Jaan Kross aga andis ajakirjanduse kaudu turmtuld oma paguluses elava koolivenna pihta, kui see palus oma kirjas Krossilt infot olukorra ja meeleolude kohta Eestis.
Ühelt poolt võib mõista Krossi, kes kartis koolivenna kirjast provokatsiooni ja ei tahtnud ennast ja oma peret tule alla panna. Teisalt oleks ta võinud kirja lihtsalt minema visata, hävitada. Paljudele jäi mõistetamatuks, milleks oli Krossil vaja ajakirjanduse kaudu manada geniaalse kirjamehe kujundlikus keeles pagulasest koolivenda, kui piisanuks ka vaikimisest?
VEKSA suutis kontakte luua ka BI-ga (Balti Instituudiga) Rootsis, kellest loodeti leida tuge eesti paguluse lõhestamisel. Ühes oma kirjas EKP KK välissidemete osakonnale avaldab Ülo Koit arvamust, et nõukogude teadlaste osavõtt BI konverentsist võib kujuneda üheks VEKSA ideoloogiliseks võiduks. Ja 1979. aasta juunis komandeeritigi Eesti NSV teeneline kirjanik Lennart Meri ühingu "Rodina" poolt VEKSA delegatsiooni koosseisus Rootsi, BI konverentsile "organite" poolt tunnustust leidnud tööd tegema.
Lennart Meri käis korduvalt VEKSA-lasena pagulaseestlaste meelsust uurimas ja seda soovitud suunda kallutamas. Tema ülipõhjalikud ettekanded eri sõitude järel on huvitav lektüür. Sealt saamegi teada, et ta mitte ainult ei kirjelda reisi olustikku, vaid on ülipüüdlikult fikseerinud-dokumenteerinud kõike ja kõiki, kellega kohtus.
Meri andis hinnanguid meelsuse muutustest ja võimalikest koostööpartneritest ning isikutest väliseestlaste seas.
Järgneb

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)