![]() Maaharija päästab EestiANTON JÕKS, 28. september 2011Kolhoosiaja algusest alates ei ole Eesti maarahvast omaenda kaasmaalaste poolt nõnda tümitatud ja tallatud nagu tehti seda viimaste valimiste eel. Muidugi ei ole ka linnarahvas kunagi varem niisugust rämpstoitu söönud nagu praegu, aga selles pole süüdi Eesti põllumees - tema ei topi toiduainetesse igasuguseid lisandeid ja säilitusaineid. Ühismajandite asutamisest alates on kehkadiveist linnavurle kamandanud Eestis maaelu. Ükski erakond, ka Keskerakond, ei ole tänini pööranud maaelule suuremat tähelepanu. Laguneva Rahvaliidu kallal oldi nagu kaarnad raipe seljas. Kõige suuremat tükki lootsid sotsid, said aga sõklaid - maarahvas käis läbi puhastustulest. Siililegi selge, et Eestit ei päästa maailma laastavast kriisist Vene odaval toorainel arenev eksport, vaid põllumajandus, mis on olnud eesti rahva tugi, riigi majanduse ja kaitsevõime alustala. Rahva raske, visa ja tubli tööga tõusis Eesti põllumajandus Esimese maailmasõja laosest ja Vabadussõja kaosest maailmatasemele. Söödi puhast ja korralikku toitu, ülejääke eksporditi paljudesse riikidesse. Talus elas koos kolm põlvkonda, ilma kasvuraskusteta ja joomarluseta. Aidakatuse all rippusid õigesti toodetud, töödeldud ja säilitatud suitsusingikäntsakad ilma külmkapi ja säilitusaineteta. Salvedes oli kolme aasta viljatagavara, mille arvel sõdisid sakslased ja venelased aastaid. Praegu aga ei tea keegi, kuhu kadus Rakvere teraviljalaost riigi strateegiline viljavaru ja kas seal veel üldse teri sees on. Sellises olukorras on blokaadi puhul meie rahval kolme päevaga hambad varnas. Kommunistid hävitasid eesti talu. Kolhoosnikud, ise nälgides ja tohutut vaeva nähes, toitsid omi linnaelanikke ja ka suurt Venemaad. Lüpsinaised jätsid öösel kell 3 palavikus lapse voodisse vähkrema ja sumasid läbi lume kilomeetrite kaugusel oleva kolhoosilauda juurde. Masinamehed kõlkusid varahommikust hilisööni, varakevadest lumetulekuni traktorikabiinides. Tuli uus aeg, ja asjatundmatud tohmanid viskasid kolhoosivärgi nagu lapse koos pesuveega prügimäele. Kolhooside varad varastati, ärastati, erastati. Ühistute varad omastati, metsad lagastati, põllud jäeti sööti. Ometi oli ka kõige viletsama kolhoosi esimehel alati tööd pakkuda, aga meie ajame tulevikuta noori eestlasi tööpuudusel võõrsile õnne otsima. Tööpõld maaelu arendamiseks on suur ja lai ning väga raske, aga avar tegevusväli iseseisvaks tegevuseks ning oma võimekuse näitamiseks. Suurem pühendumine ühiskonnaprobleemidele lõpetaks ka eestlaste omavahelised nääklused. Maailm loodab, käed rüpes, et masu taandub ja endine elu taastub, nagu see toimus peale 1930. aastate kriisi. Aga olukord on praegu midagi muud. Kui ikka Ameerika upub üleni oma võlgadesse, Euroliit laguneb lõplikult ning meie jumaldatud eurod muutuvad paberilipakateks, siis on Eestimaal õnnelikud ja õndsad vaid need, kellel on lapike maad harida, kasvõi ainult labidaga, sest süüa tahame kõik ja alati; peale meie on veel miljonid nälgijad maailmas. ANTON JÕKS, Räpina, Põlva maakond
Viimati muudetud: 28.09.2011
| ![]() Tagasi uudiste nimekirja |