Kevadised puuslike kummardamised

RALF R. PARVE,      14. mai 2003


Ürgrahvad kummardavad puid, kive, kaljurahne, allikaid ja hiisi. Tsivilisatsiooni arenedes tekkisid juba ausambad. Mida barbaarsem võim, seda agaramalt pühkis see eest eelmiste valitsejate poolt püstitatud ausambad.

Mõttetargad on pidevalt andnud nõu, et ausammaste hävitamisel võiks alles jätta postamendid, sest nendele saaks püsti ajada uusi ja meelepärasemaid tootemikujusid. Seda nõuannet pole üldjuhul järgitud.
Ja ega Eestiski pole teistmoodi nende sammastega ümber käidud. Kõigile jätkub puuslikke, mida kummardada. Alljärgnevalt vaatakski Narvas igavleva seltsimees Vladimir Lenin-Krupski ja Tallinnas asuvate Pronksmehe ja Toompuiestee äärde püstitatud poolpalja pronksist ametiühingulase ümber teostatavaid kevadisi rituaale.

Tants nr 1: Valss Lenini moodi

Tants ümber puuslikute algab 22. aprillil Narvas. Hermanni kindluse õuele on linnast evakueeritud Lenini kuju. Üksikuks jäänud proletariaadi juht näitab käega sinnapoole, kust ta meile toodi. Ehk täpsemalt - itta, Ivangorodi peale.
Mõnedele seltsimeestele meenub Lenin 22. aprillil. Üks Mishini nimeline mees korjab siis kokku kümmekond mõttekaaslast ja endiste aegade järgi igatsejat Narva Vene kodanike liidust ning üheskoos teostatakse nõukogudeaegseid rituaale.
Meenutatakse meenutamist mitteväärivaid aegu ja asetatakse punalilli mahavõetud ausamba jalamile. Kogu selle puuslikukummardamise saaks kokku võtta piduliku lausega: "Nii kaob maailma hiilgus." Need mittekodanikud jätavad koomilise ja naeruväärse mulje. Pole sugugi võimatu, et päris raugastudes hakatakse siin nuttes laulma "Katjusha" viisil ja sõnu kasutades: "Õunapuudel puhkes punaõisi, uduloore hõljus kohal jõe, kõndis kaldal Lenin imekaunis - saatis pilgu üle kauge vee."
Aeg on Lenini tegelikkuses aga Narvaski paika pannud. Lenini mälestusmärgi esialgses seismispaigas avas soome ettevõtja välikohvikutelgi ning selle juurde kolm biotualetti. Sellega ongi hinnang Narvas pesitsenud Leninile juba antud.
Ent mine tea, milleks seda Leninit veel vaja võib minna. Igatahes on teada, et mõnedki Lenini pronksist pead ja bareljeefid läksid skulptor Tarmo Kangro ateljeest sulatusahju ning vormusid Rakvere Vallimäe tarvaks.
Pärnus on Lenin huvitavamalt rakendust kleidnud. EKP Keskkomitee ees seisnud kuju on eksponeeritud Pärnu Uue Kunsti Muuseumi ees. Kujul on puudu pea ja üks käsi, kuna need on varastatud. Kuju sees on prozhektor, mis heidab peaaugust taeva poole valguskiire. Muuseumi juhataja Mark Soosaare sõnul sümboliseerib peata Lenin hüvastijättu 20. sajandiga. Taiesel on Soosaare sõnul kolm autorit: "Esimene on tuntud vene kunstnik Tomski, teine autor on nimetu varas, kes millalgi viimase kümne aasta jooksul röövis kuju pea ja käe, mis juhatas teed helgesse tulevikku. Kolmas autor olen mina, kuna panin kuju uuesti püsti."
Tuleb märkida, et pärnakad 22. aprillil Lenini minevikukujule lilla pole viinud.

Tants nr 2: Polka Irboska moodi

Toompuiestee ääres asub 1963. aastast alates üks üpris unustatud, poolpalja pronksist mehe skulptuur, mille autoriteks on A. Kaasik ja U. Tölpus. Juba 2-3 aastat kogunevad 1. mail selle ümber mõõdukate juhitud ametiühingud. Sinna tulevad igal töörahva pühal ametiühingulised mõõdukate põhijõud - Raivo Paavo, Eiki Nestor, Kadi Pärnits. Kui varasematel aastatel domineeris punane kangas, siis tänavu sellest hoiduti. Kõneldakse töötusest, töökohtade loomisest, keskmisest palgast - kõigest sellest, mis mõõdukate poolt jäi valitsuses olles tegemata.
Kes selle ausambaga seonduvat ajalugu tunneks, saaks üpris kõvasti mõõdukate maailmanägematuse üle imestada. Nimelt püstitati ausammas 30.-31. augustini 1919 toimunud Eesti Ametiühingute I kongressi auks. Selle 412 liikmest oli kommunistide pooldajaid 379 - kõik nad tegutsesid Moskva asutatud Kommunistliku Internatsionaali juhtnööride järgi ja kihutasid oma kongressilt minema mõõdukate eelkäijad ehk siis sotsiaaldemokraadid. Mõistetav, et sõja ajal ning võitluses riikliku iseseisvuse eest pole võimalik streikida ja nõuda rahu ükskõik mis hinna eest.
Kuna Eestis käis sel ajal Vabadussõda, siis hoiatati kokkutulnuid, et kui kongress asub valitsusvastastele seisukohtadele, siis saadetakse kongressist osavõtnud nende kommunistlikku paradiisi ehk Venemaale välja. Seda kongressitajad ei uskunud. Valitsus tegutses karmilt. Kõik kongressist osavõtjad arreteeriti ja saadeti Valgast koos valvuritega kahel lahtisel vaguniplatvormil Irboska all rindejooneni ja sealt aeti nad jalgsi üle rindejoone Vene poolele. 25 meest platvormidele ei mahtunud ning sõjaolukorrast tingituna lasti maha.
Kui meie räägime iseseisvuse eest peetavast Vabadussõjast, siis Nõukogude Eesti ajaloos väideti toimunu kohta nii: "Eesti Ametiühingute I kongress näitas, et ameerika-inglise imperialistidel on tõsiseid raskusi kahuriliha leidmisel oma maailmavalitsemisplaanide teostamiseks."
Siit siis ka küsimus, mis tantse mõõdukad selle ausamba ümber korraldavad? On nad moderaadid või sotsiaaldemokraadid, toetavad nad kommunistlikke või sotsiaaldemokraatlikke ametiühinguid? On ürituste läbiviimise paik meelega valitud, sest kommunistide poolt püstitatud ausamba kõrval asub ka kunagine Tööliste Maja, kus aastail 1927-1933 tegutsesid "revolutsioonilised" ametiühingud ja asus Eestimaa Kommunistliku Partei juhtimisel tegutsevate töölisorganisatsioonide keskus. Punane revolutsiooniajalugu missugune! Kuid miks see mõõdukatele nii armsaks on saanud?

Tants nr 3: Pronksmehe kamarinskaja

Tõnismäe Pronksmehe üle on palju kisendatud ja vaieldud. Mõistetamatu on aga see, et kui mõõdukate poolt sotsialismiaegse ausamba kummardamises ja lilledepanekus pole midagi halba, siis 9. mail lillede panemine Tõnismäe Pronksmehele on lausa pühaduserüvetamine. Tõsi ta on, et kui kusagil 60ndatel asuti Pronksmehe juurde igavesele tulele kraave kaevama, leiti sealt inimluid ning üksnes saksa kiivreid.
Kultuuriteos pronkskuju leinaväljendajana on meeldejääv ning ilmekas. Taasiseseisvumise algaastatel suhtusin 9. mai Tõnismäe tantsudesse ja lillemerre ärevuse ja üsna suure vastumeelsusega. Nüüd olen leplik. Tean nendele vanuritele nii olulise päeva sõnumit. Nad ei meenuta seda, mis võimu eest nad sõdisid, vaid mille vastu. Koos ameeriklaste, inglaste ja prantslastega. Ent kõige olulisem sõnum on nii 8. kui 9. maid oma pühaks pidavaile ühine: "Saatus on olnud minu vastu armuline. Sellisest kohutavast hakklihamasinast õnnestus mul elusana välja tulla."
Milleks meile siis need tantsud ja sõda ausammaste ümber. Osa neist moodustistest on juba praegu naeruväärsed, teised muutumas sellisteks, kolmandaid ootab kõik veel ees. Ja kas sõda ausammastega on see kõige tähtsam asi, millega me peaksime tegelema…

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)