Inimesi saab lollitada, kuid mitte lõputult

MIKK MARDISTE,      18. veebruar 2004


Keegi kommenteeris tabavalt, et ettevõtte PUHASkasum investeeritakse mitte tootmisse, vaid juhtkonna PUHASpalgaks. Nii lihtne kõik ongi. Raha ei lähe uue tehnoloogia ostmiseks, muude eluvaldkondade arendamiseks, tööka rahvakihi elu edendamiseks, vaid mõne üksiku juhi kulutuste kinnitagumiseks ja muidumeeste heaks äraolemiseks. Nii kestab see Eestis juba palju aastaid. Kui kaua veel?

Kui mõni aeg tagasi arvati, et hinnatõus on midagi möödapääsmatut, siis tänaseks peaks vähegi arukamal inimesel selge olema, et ega ikka ole küll. Kui etteotsa saanud tegelased nii ahned poleks, ei peaks sugugi teenused ja kaubad nii kallid olema. Kuid juraga on tehtud nii mõnigi mõistusevastane asi usutavaks või targema rahva jutt ülbuse ja kätteõpitud demagoogianippide abil lihtsalt ära nullitud.

Tühi tümps tümastab ajusid

Kui mõnelegi hiljuti tundus, et kiire jutuvada või muidu jura on midagi erakordset, mille kuulamiseks tuleb vaeva näha, siis enam mitte. Inimesed põgenevad selle eest nagu ajude tümastamiseks mõeldud tümpsu eestki.
Kui kuulad "uute" ministrite jutukesi, siis lööd kahte kätt kokku ja imestad, kes ja kuidas küll on nn poliittehnoloogid riigi etteotsa nihutanud! Neil on selge ainult üks - kuidas lühikese ajaga oma poistele kindel tulevik kindlustada, muidugi mitte omast targast juhtimisest tõusva tulu abil, vaid teiste arvel.
Siis on nad selgeks saanud, kuidas tõene jutt valeks keerata, kuidas oma kõne õigesti ajastada, et kätte saada edumaa. Jääb ju viimati kuuldu rohkem meelde. Kuid inimesi ei saa lolliks teha ju lõpmatuseni, ütles Päevalehes Uno Loop.

Kus mõnel mehel alles mahukas magu!

Miks ikkagi hinnad kogu aeg tõusevad, palgad aga mitte? Palgad tõusevad ainult neil, kellele on antud enda palga määramise õigus. Kuidas valitsus ja tarbijakaitseamet laseb sel sündida? Ja kas see amet üldse veel eksisteerib, sealt pole ammu enam niutsumistki kuulda.
Kui hinnad tõusevad, ei saa rahva elatustase tõusta ega tõusma hakatagi. Järjest enam tahavad ju raha saada suurte ettevõtete ja monopolide juhid. Nüüd loeme, et Eesti Energia lõikab enda küljest lahti eraldi äriettevõteteks jaotusvõrgu ja põhivõrgu. Et "võrguteenuste hind oleks läbipaistev ja et vältida ristsubsideerimist". Seda sundivat tegema, mõelda vaid, eurodirektiivid! On see ikka nii? Kas ikka sunnib euroliit tegema midagi niisugust? Kus on dokustaadid? Kas ei tõuse elektrihind just Eesti Energia eraldunud äride etteotsa pandud trobikonna juhtide palkade pärast?
Lehes kirjutatakse vahel, et energiameeste palgad ulatuvad 120 tuhandeni kuus pluss esinduskulud 30 000 ja muud prassimisrahad pealekauba. On meestel alles mahukad maod! Kas üldse kehtib mingi ahnuse ohjeldamise mehhanism?
Need aga, kes krosse saavad, peavad veelgi kitsamalt läbi ajama, kui elektrihinnast tulenevalt kõik hinnad kasvavad. Seega peavad vaesemad jälle suurepalgalistele juurde andma. Täpselt nagu juhtus vanemapalgaga.

Punased ähvardavad punastega

Ja kui need suured saajad siis vähemalt vait jääksid. Kõik toimub ikka sellesama lõputu jura saatel. Ei osata-viitsita välja mõelda muud seletust kui korrutada lähenevast punasest hädaohust ja et luuserid tahavad rikastelt ära võtta ja ümber jagada. Märkamata, et ise nad ju muud teha ei oskagi kui rahvalt võtta ja endale ümber jagada.
Kas ei peaks siiski tegema lõpu jätkuvale häbitusele? Hiljuti kommenteeris keegi tabavalt: ettevõtte puhaskasum investeeritakse mitte tootmisse, vaid juhtkonna puhaspalgaks. Nii lihtne see ongi. Et raha ei lähe tootmisse investeerimiseks, muude eluvaldkondade arendamiseks, tööka rahvakihi elu edendamiseks, vaid mõne üksiku juhi kulutuste kinnitagumiseks ja muidumeeste heaks äraolemiseks. Ja nii kestab see Eestis juba palju aastaid. Egas muidu need inimesed, kes riigile tõelist rikkust toovad, järjest kehvemini elaks. Palgapäeval kanname oma raha suuremalt jaolt monopolide taskusse tagasi. Söögiks jääb mõnisada krooni ja võlgu veel "kauba peale". Ei ole elust mingit rõõmu.
Kui kaua veel?

Palgapäeval kanname oma raha suuremalt jaolt monopolide taskusse tagasi. Söögiks jääb mõnisada krooni ja võlgu veel "kauba peale". Ei ole elust mingit rõõmu.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (3)