Kuidas saada miljonäriks?

Kui oleksin saajate hulgas, siis aplodeeriksin ja kiidaksin valitsuskoalitsiooni taevani. Aga kuna mulle keegi neid miljoneid ei paku, tõstatan äraostmatult mõningaid küsimusi.

Alustagem pidevmõtlemist!

Kõigepealt soovitaks tungivalt: mõelge mitte ainult kord aastas (1. mai mõttetalgutel!), vaid aastaringselt. Eriti peaks seda tegema Eesti riigi juhid eesotsas tegevjuht Andrus Ansipiga.

Mõnele, kes „pumba juures“, terendavad juba toredad eramud Hispaanias, aga ühiskonnale, kellele see varandus – mets – kuulub, jääb hämmeldus ja viha. Pole majanduslikult rumalamat ja kahjulikumat asja, kui kasvava metsa müük! Kui seesama mets üles töötada sortimentidena, on tema väärtus juba kaks korda suurem. Kui saematerjalideks – vähemalt kolm korda suurem. Kui valmistoodanguks – neli korda, s.t kaks miljardit. Aga kui palju töölisi tööd ja leiba saaks!?

Olen veendunud, et Eestis peaks olema küllaldaselt patrioote, kes takistaksid maade ja metsade mahaparseldamist.

Huikad metsa, vastu kostab!

Tuletan meelde aega enne nn Pronksiööd, kui majandusteadlased hoiatasid, et idanaabri õrritamine mõjub meie majandusele halvasti. „Ah see transiit!“ kajas siis vastu. „Mingid viis protsenti!..“ Igatahes osutus, et tegemist  oli miljarditega.

See erakond, kelle tegevus nendest miljarditest ilmajäämise põhjustas, võiks mitte mõelda eestlastele kuuluva vara mahaparseldamisele (pealegi võileivahinnaga!), sest sellega ei katakski vajaminevaid miljardeid, vaid maailma rikaste ja edukate riikide eeskujule.

Kas tõesti on meie valijad nii rumalad, et nad, kuuldes-lugedes loosungit „Tagame madalad maksud – jätame rohkem raha inimesele tasku, töökohtade loomiseks jms!“, ei taipa, et sellest võidavad vaid rikkad?

Tulumaksu on juba alandatud 26 protsendilt 21 protsendile (5%). Need, kes saavad aastas 50 000 krooni, võidavad sellest 2500 krooni. 100 tuhande pealt tuleb säästu 5000 krooni, ühe miljoni pealt 50 000 krooni. Ent ega ka 50 tuhandega mingeid töökohti ei loo!

Aga solidaarsusmaks? Kel pole lapsi, neil pole ju ka väljaminekuid laste kasvatamiseks. Miks nad ei peaks aitama neid, kes hoolitsevad selle eest, et rahvas välja ei sureks?

Ja muidugi need neetud valimised! Kõik erakonnad tunnistavad, et viimastel aastatel elasime üle oma tegelike võimete. Aga keegi ei julge välja öelda näiteks seda, et ka pensionärid peavad veidi ohverdama. Sest see tähendaks erakonnile ju häältekaotust valimistel. Mingu kasvõi riik pankrotti – partei huvid olgu üle kõige!

Pensionär Tartust

(Kirjutaja isik on toimetusel teada.)

Jaga |