Viimane aeg anda piirivalvele riigikaitselised ülesanded

Tänaseks välja kujunenud olukord, kus Eesti Vabariigi piiri, mis on samas ka Euroopa Liidu välispiir, valvab politsei kui sisejulgeolekut tagav struktuuriüksus, kelle ülesandeks valvata ja kaitsta riigipiiri maismaal, merel, piiriveekogudel ning takistada riigipiiri vägivaldset muutmist, ei ole muutunud.

Olulised mõisted

Selleks, et arutleda sel teemal ning teha õigeid järeldusi ja neist tulenevaid otsuseid, tuleb eeskätt ühtlustada mõistete süsteem.

1. Mis on sisejulgeolek?

See on riigi elanikkonna kaitse ja turvalisuse kindlustamine, mis koosneb erinevatest elementidest, ning millega tegelevad politsei, päästeteenistus, kaitsepolitsei ja erinevad riigisisest turvalisust kindlustavad süsteemid. Nende struktuuride tegevus kestab isegi okupatsiooni tingimustes seni, kuni okupatsioonivõimud võtavad üle kodanikukaitse.

2. Mis on riigikaitse?

See on riigi kui struktuurilise süsteemi säilitamine ja vägivaldse muutmise takistamine, riigipiiride muutmise takistamine, riigijuhtimissüsteemi vägivaldse muutmise välistamine.

Sisejulgeoleku tagamisega seonduvate ülesannetega saavad politsei-, kaitsepolitsei- ja päästeametid hakkama, kui neile antakse vastavad vahendid.

Riigikaitse on eeskätt kaitsejõudude ülesanne. Kuid siin ei saa vaadata kõrvale piirivalvest kui struktuurist, kellel peab olema riigikaitseline ülesanne – mitte ainult valvata piiri, vaid kaitsta piiri kui riigi eksisteerimise ühte tähtsamat komponenti. Piiri kaitsmisega toimub ka riigi kaitsmine vägivaldsete muudatuste eest.

Vastasel juhul sarnaneb see Kaval-Antsu aidaukse-valvamisega, kui too peale aida rüüstamist ütles Vanapaganale: “Aida uks on valvatud, aga aida valvamisest sõnagi ei lausund sa.“

Siinjuures tuletan meelde, et tulenevalt poliitilistest tahteväljendustest on piirivalvelt kui relvastatud vastupanuvõimekust omavalt institutsioonilt võetud võimalus täita riigikaitselist ülesannet.

Piirivalve tegevusvabadus oluliselt piiratud

Kaitsejõudude struktuuris ja arenguplaanis ei nähta Siseministeeriumi valitsemisalas olevatele sõjaväeliselt korraldatud üksustele ette riigi sõjalise kaitsega seonduvaid ülesandeid.

Piirivalvet ei käsitleta osana riigikaitsest, piirivalveteenistus ei ole seotud kaitseväeteenistusega ning piirivalve tegevus sõja- ja kriisiolukordades on määratlemata.

Kuna puudub riigikaitseline väljaõpe, mis aga on meie inimressursi piiratuse tingimustes lubamatu, siis piiri valvamisega seotud ohvitserkoosseis ei ole võimeline aktiivseteks tegevusteks üksuste juhtimisel, sest neil puuduvad teadmised kaitseväe ja NATO protseduuridest.

Sellega on ära võetud võimalus olemasolevate struktuuriüksuste kasutamiseks riikliku julgeoleku süsteemis oleva üksuse juhi tasandil.

Ülalnimetatud juhtivkoosseis ei oma seaduslikku õigust relvastatud üksuste juhtimiseks ega riigipiiridel relvastatud ründe korral organiseeritud vastupanu osutamiseks.

Neil puudub vastav sõjaline väljaõpe ja harjutuskogemus, samuti puudub ka relvastus, mis võimaldaks tõrjuda raskerelvastusega relvastatud üksuse rünnakut.

Oluline on märkida, et üksust ei saa juhtida ohvitser, kes ei oma ülevaadet operatiivsest piiriolukorrast.

Samuti puudub piirivalvurite kogu isikkoosseisul kaitseväeline väljaõpe. Neil puuduvad võimekus ja oskused võitluseks üksusena ja üksuse koosseisus, puudub üksikvõitleja ja lahingpaari väljaõpe.

Piirivalve isikkoosseisu ei ole võimalik kasutada relvastatud ründe korral, see oleks vastutustundetu ja kuritegelik. Niisamuti nagu ei saa kasutada ka väljaõpetamata noorsõdureid. Sellest aga ei saa aru ei juhtivad poliitikud ega ka sisejulgeolekuga tegelevate instantside juhid.

Vajalikud ettepanekud

Kirjeldatud probleemi lahendamiseks teen alljärgnevad ettepanekud:

1. Seadusega sätestada piirivalve riigikaitseline ülesanne.

2. Piirivalvurite väljaõppe programmidesse sisse viia baassõduriväljaõpe.

3. Piirivalvekolledži programmi lülitada rühmaülema õpe.

4. Luua väljaõpetatud piirivalve toetusreserv, kes on määratud teatud piirivalveüksuste juurde.

Selleks on sobiv moodustada näiteks Viru pataljoni baasil piirivalvereservi väljaõppekeskus, mille arvel vastava situatsiooni tekkides mobiliseeritakse katteüksused.

Samuti on võimalik piirivalve struktuuriüksuste väljaõpe ja ülesanded püstitada läbi Kaitseliidu võimekuste, läbi seadusandliku baasi loomise.

Lahendamist vajab olukord, kus piirivalve ohvitseridelt on ära võetud võimalus saada kaitseväelist väljaõpet, et neid oleks võimalik rakendada relvastatud üksuste juhtimises.

Eesti kui väikeriigi seisukohalt on lühinägelik ja vastutustundetu piirivalve võimekusega mitte arvestada kriisi ja välisründe korral, eriti arvesse võttes viimasel ajal kujunenud rahvusvahelist olukorda, kus järjest olulisemaks muutub NATO liikmesriigi enda tõhus vastupanuvõime võõrriigi agressiooni tõrjumisel.

Sellele on pööranud tähelepanu ka Vabariigi President. Tartu rahulepingu sõlmimise 90. aastapäeva kõnes möönis riigipea, et rohkem kui allkirjad Tartu rahulepingul või NATO lepingul on meie iseseisvuse tagatiseks “Eesti kaitsejõud ja politsei, päästeamet ja piirivalve, Eesti kaitseliit ja naiskodukaitse, meie koolid ja haridussüsteem, meie töötuskindlustus ja tervishoiusüsteem”.

Endise maavanemana ja reservkolonelina tunnen jätkuvalt muret riigikaitse valdkonna pärast, lootes kõikide osapoolte vastutustundlikku suhtumist sellega seotud küsimustesse.

[esiletõste:]l

Tulenevalt poliitilistest tahteväljendustest on piirivalvelt kui relvastatud vastupanuvõimekust omavalt institutsioonilt võetud võimalus täita riigikaitselist ülesannet.

RIHO BREIVEL, reservkolonel

Jaga |