Parlamentarismi kriis Eestis

HANS PÖÖGELMANN,      05. mai 2004


Selleteemaline artikkel ilmus 1929. aasta juunis ajakirjas Klassivõitlus, mis oli Eestist pagenud kommunistide ja Moskva rahaga vaenulikus naaberriigis ilmuv häälekandja. Toimetus leiab, et alljärgnevat lugedes tekib tuttavlikke mõtteid ja äratundmismasendust. Lugejale teadmiseks, et kirjutis ilmus pärast maikuiseid IV Riigikogu valimisi, kui enim hääli sai Eesti Sotsialistlik Tööliste Partei ja kirjutis käsitleski valimistejärgseid arusaamu eesti asjast.

/…/ Meie parlamendi välist külge vaadeldes tuleb tahtmata meelde Krõlovi tuttav valm ahvist, karust, eeslist ja sikust, kes kvartetis kontserti andma kippusid ja ööbikult otsuse said: "Kuidas te, sõbrakesed, ka ei istuks, moosekante teist ikkagi ei saa!" nagu ei saa koosõlas valitsustööd anda ka ükski lorikogu, ja mitte ainult Eesti lorikogu …
/…/ Tõepoolest – ainult sotsid, kui valitsuse (kodanliku valitsuse!) auvahid, ei julge iseendid avalikult piitsutama hakata, teistest ei leidnud ükski erakond head sõna kadunukesele (Mõeldud eelmist, III Riigikogu – toim märkus) järgihüüdmiseks, kuigi nad väga hästi tunnevad vanasõna, et surnuist halba ei räägita. /…/

Võib seda seletada ainult eelseisvate valimistega, milleks erakondadel tingimata vaja oli vastamisi üksteist ja üksteise tegelasi mustata, et valijate hääli omale kiskuda? Vaevalt, kuigi valmisvõitlus kahtlemata üks põhjus on parlamentarismitõvele. Sest iseäranis Eestis on kohtade ahmimisel eluline tähtsus: siin on sellega traditsiooniliselt silmapaistvas ühenduses riigivargus, kõiksugu nähtavad ja nägematud sissetulekud, riiklikud laenud, tellimised, ärid välismaaga jm, jm. /…/

Kuid siiski on vahe New Yorgi ja – E ilmariigi vahel. Seal on ka peale selle veel määratud kurnamise, varguse, petmise, rahva üdiimemise võimalused, siin jäävad saagiahnitsejad tihti hoopis lagedale, kui nad riikliku kurnamise- ja vargusevõimaluse kaotavad. Ja peale selle on siin kõik nii lõpmata pisikeses ulatuses, kõik nii kitsas, et pisemgi kitsendus kohe valusasti tundub.
Sellest kõik need vastastikused kõrinärimised valimiste eel – juba ammu enne valimisi: sellepärast vastaste mustamine ja sõnnikuga loopimine vahetpidamata kuude viisi; sellest kõiksugu mustapesu väljarookimine ja muu sõnniku puudusel igasugune tõsiasjade väänamine. /…/

Igas seesuguses valimisvõitluses tõmmatakse vastased sedavõrd maha, et neist ainult mustav ja koledasti haisev kõlvatusehunnik järele jääb. Peaks igale vähegi korralikule inimesele iseenesest juba võimatu olema, ennast seesuguse inimesega kokkupuutumisega rüvetada ja roojastada, veel vähem seesugustega koos ühiselt, käsikäes, ühel meelel koguni asju jada.
Aga ei midagi – järgmisel valitsuse kokkuseadmisel ollakse jälle vastastikku "aumehed", seatakse üheskoos valitsusi kokku, ollakse blokis, toetatakse üksteist ja öeldakse juhtuval korral igasugu meelitusi.
See ei ole mitte ainult äärmiselt inetu, vaid ka võimatuseni alatu mäng, millega mitte ainult valijaid ei peteta, vaid iseennast kõige närusemas valguses paista lastakse. See pole ainult poliitiline, vaid otse isiklik ja ühiskondlik mädasus.

Seesugune meeletu janditamine, kus purujoobunud põhjakihtlaste viisil kord vastastikku rusikaid ja pussnuge välgutatakse, siis jälle kaelastikku vendlust juuakse, jälle sõimatakse, jälle suudeldakse jne, see peab pikapeale vaataja vastikusetundega täitma.
Ja kui ajakirjandus nüüd valusasti kaebab, et riiklustunne kustunud olevat, et inimesi isamaalisus põrmugi enam vaimustada ei suutvat, siis on kahtlemata selleks kaasa aidanud ka see sõgesikumäng parlamendis ja parlamendi ümber.
Aga pärispõhjus see muidugi ei ole; peab siiski olema sügavamaid põhjusi, mis inimestelt on võtnud usu tulevikku, mitte ainult riiklikult, vaid ka isiklikult.

TOIMETUSELT: Nii nägi välja Eesti poliitika aastal 1929. Ent kõik kordub. 20. aprillil võis lugeda Eesti Päevalehest, kuidas Res Publica halvustas oma valimiseelses euroreklaamis sotse. Nende kodulehel ilmus materjal, milles süüdistatakse sotse stagnatsioonis, laiskuses ja tühjade sõnade loopimises.
Tekst väitis, et sotsid pooldavad kontrollimatut immigratsiooni, peavad perekonda vanamoodsaks ja venivaks mõisteks ning nõuavad homoabielude üleeuroopalist legaliseerimist.
SDE pressiesindaja Olari Koppel leidis, et Res Publica üritab järjekordselt matta oma ideede nappust ülikalli reklaamikampaania, sõnavahu ja konkurentide halvustamise alla.
Kesknädal aga soovitab Res Publical põhjalikumalt tutvuda neile ilmselt vajamineva padukommunist Pöögelmanni artiklitega, kasutamaks edaspidi sealt võetud põhjendamatut, jõhkrat ja halvustavat sõnavara.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)