Omandireformi alguse 16. aastapäevaks

PEETER TEDRE,      13. juuni 2007


13. juunil 1991 võttis ENSV Ülemnõukogu vastu omandireformiseaduse

Isamaa laul

Minge üles mägedele,
vaatke alla orusse!
Vaatke, kuidas viletsuses
õnnetumad ägavad,
kuidas rõõmus, prassimises
rikkad raha raiskavad!
Ja siis hüüdke oru põhja:
:,:Ilus oled, isamaa!:,:
. . . . . . . . . . . . . . . . . . .
Vaatke, kuidas naised, lapsed
meeleheitel nutavad,
kuidas väsind vanakesed
kurvastuses õhkavad,
kuidas vägevamad mehed
kärmest taskuid täidavad,
ja siis hüüdke õnnelikult:
:,:Ilus oled, isamaa!:,:

Sisu tõsisest elust, vormi dr. Mihkel Veskelt laenanud Mart Mõru.
(vt. Eesti luule antoloogia I. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1955, lk 389–390)

Omandireformi õiglased lahendid

Eesti Üürnike Liidu (EÜL) konverentsil Rahvusraamatukogus vahetult enne Riigikogu valimisi 20. veebruaril vastu võetud avaldusest "Omandireformi õiglased lahendid"

20. sajandi viimase aastakümne algusaastail taastas eesti rahvas riikliku iseseisvuse õiguslikult täiuslikul moel, mida imetles kogu maailm. Laulva revolutsiooni ja Rahvarinde tegevuse taustal paisus rahvuslik iseteadvus. Eesti oli avatud koostööks ja ootas Teise ilmasõja aastail võõrsile sattunuid pagulusest kodumaale tagasi.

Rahvuslik-radikaalsed poliitilised jõud alustasid omandireformis õigusliku järjepidevuse taastamist nn. restitutsioonilisel alusel, võtmata arvesse teadlaste ja poliitiliselt tasakaalukate jõudude põhjendatud vastuväiteid ja otseseid hoiatusi. Hüljates sotsiaalse ja majandusliku solidaarsuse tee, päästeti valla liberalism oma brutaalseimal kombel – ohjeldamatu omakasutaotluste vabadus.

Loosungid „Riik on halb peremees!" ja „Meie aitame neid, kes suudavad ennast ise aidata!" ilmestasid seda aega.
Elamumajanduses kaasnes sellises olustikus äärmuslik künism kaaskodanike suhtes. Sotsiaalteadlased hindasid reformi teostust skisofreeniliseks. Tekkisid majade tagasisaajad-uusomanikud ja sundüürnikud, kes jäid ilma oma senise, seaduslikul teel saadud eluruumi üldistel võrdsetel alustel teiste üürnikega EVP-de eest erastamise võimalusest ja kelle koguarvuks nimetati Riigikogus kuni 100 000 isikut.

Euroopa õigusruumis tavatu omandireform tõi kaasa kõigi omandireformi seaduste tunnistamise Riigikogu poolt 13. märtsil 1996. a. inimõiguste ja põhivabaduste sätetega vastuolus olevaks. Omandireformi eesmärgiline säte on sõnastatud omandireformiseaduse § 2 lg 2: omandireformi käigus vara tagastamine endistele omanikele või nende õigusjärglastele ei tohi kahjustada teiste isikute seadusega kaitstud huve ega tekitada uut ülekohut.

See säte annab igale terve mõistusega inimesele alust näha toimunus vastuolu Eesti Vabariigi põhiseaduse ja omandireformi aluste seaduse vahel.

Möödunud 15 aastaga on omandireform meie elamumajanduses kujundanud maailmas erandliku olukorra, kus 98% eluruumidest kuulub eraomanikele, mistõttu riigi ja kohaliku omavalitsuse võimalused mõjutada üüri taset eluasemeturul on väga piiratud. Olukorra muutmiseks on vältimatu munitsipaalüüripindade osatähtsuse oluline suurendamine.

Sundüürnike seas on täna eraldi grupina esil Hitleri kutsel ja Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunute, nn ümberasujate-baltisakslaste ja neile nüüd tagastatud või tagastamise ootel olevates majades elavate üürnike tulevik. Riigikogu, Vabariigi President ja Riigikohus on selles osas oma võimeid arvatavalt parema äratundmise tasemel ilmutanud, kuid pakutavad lahendid on siiski puudulikud. Riigikohus rahuldas Vabariigi Presidendi taotluse ja tunnistas omandireformi aluste seaduse nn baltisaksa paragrahvi 7 lõike 3 kehtetuks tunnistamise seaduse põhiseadusega vastuolus olevaks.

Konverentsi otsustatust

EÜL otsustas ümberasujate-baltisakslaste majade osas ette näha:
* juba tagastatud ja edasimüüdud majade üürnikele kompensatsiooni maksmine, lähtudes turuhindadest;
* praegu tagastamata maju mitte tagastada;
* üürnikele erastatud korteritega majade tagastamist mitte menetleda.
Toetame Tallinna linnavalitsuse seisukohta, et enne ei tagastata ühtegi elamut, kuni riik pole andnud pädevaid lahendusi nendes majades elavate sundüürnike tuleviku suhtes.

Teiste sundüürnike jaoks, keda on palju rohkem ja kelle eluaseme saatused on möödunud aastate jooksul kujunenud erinäolisteks, tuleb rakendada lihtsaid lahendeid. Tähtsaim on välja töötada eraldi sundüürnike seadus, kus käsitleda:
* omandireformi subjektide vahelisi üürilepinguid;
* ette näha seaduslikult saadud eluruumi võrdsetel alustel teiste üürnikega EVP-de eest erastamise võimalusest ilma jäänud sundüürnikele tekitatud ainelise kahju rahaline hüvitamine, lähtudes eluaseme turuhinnast;
* moraalse kahju hüvitamiseks nõuame sundüürnike võrdsustamist represseeritutega sotsiaaltagatiste osas.

Ja lõpuks – üürnike huvide kaitseks on vaja alustada üüriseaduse koostamist.

Konverentsil osales ligi 400 inimest, kes avaldavad veendumust, et Eesti riik suudab heastada enda tekitatud ülekohtu (vt ka www.kodueest.ee )

Toimetuselt: Nii laul ja üürnikekonverentsi avaldus kui ka konverentsi otsus saadeti kõgile 101 Riigikogu liikmele ja erakondade esimeestele. Kohe konverentsi järel, veebruaris saadeti avaldus ja otsus ka meediale, kuid mingit reaktsiooni ei järgnenud, avaldamisest rääkimata.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (21)