Kuidas Lihulas leivahind kujunes

Mis aga tegi leivahinda 70 aastat tagasi väikeses Lihula alevis Läänemaal?

1939. a. oli tavaline rukkihind 12-13 senti/kg. Samal ajal ostis ka riik rukist kokku oma tagavarade suurendamiseks. Kui pakutav vastas nõuetele, riik maksis 17 senti/kg. Tollal oli  Lihulas kaks jahuveskit. Ka veskiomanikud ostsid talupidajatelt rukist. Alevis tegutses kaks pagarit. Nemad ostsid rukkijahu veskitest, makstes 17 senti/kg. Ühest jahukilost saab 1,3-1,6 kg leiba (vt ENE IV, lk 396). Pagar küpsetas leiba ja müütas seda hinnaga 17 senti/kg - seega jahu  ja leiva hind olid võrdsed. Pagar elatas end taignasse pandud veest.

Uus aeg - keerukamad hinnad

Nüüd on eelmistel aastatel põllumees saanud paremal juhul 1.50 krooni rukkikilost. See rukis on veel kasvataja kulul viidud Varblast Keilasse või Viljandisse. Sellest jahvatatud jahu on tagasi toodud kohalikku kauplusse, kus üks kilo maksab juba 8 krooni. Jahvatamise käigus eraldatakse õige väike kogus ka kliidena, mis läheb loomasöödaks, olles omakorda kallim, kui rukki kokkuostuhind. Rukki kasvatamine ja kokkuostulattu viimine maksab 1.50 krooni kilo. Kui sellele lisada jahvatamine, pakkimine ja tagasi külapoodi toomine, siis jahu hind on 8 krooni kilo. Kui see jahu ka veel pagari juurest läbi käib, siis on kilohinnaks juba üle 20 krooni. Seega vähemalt 13 korda kallim, võrreldes esialgse terade hinnaga.

Vanasti oli põllumees põline rikas

Kui põllumees saab ühe tonni rukki eest 1500 krooni, siis peab ta sellega katma kõik tootmiskulud ja ka oma pere ära elatama. Põlluharija käest saavad oma tulu  masinaehitajad, naftafirmad, elektrimüüjad, ehitusfirmad, keemiakompaniid, maarentijad, mitmed nõustajad. Siit läheb pankade ja liisingufirmade laenu protsentide maksmiseks ning veel mitmeks asjaks.

Vaja on mõelda sedagi, milline risk kogu aeg varitseb põllumeest. Põllumehe riskioht looduskahjude suhtes on kordi suurem, võrreldes nendega, kes ostavad vilja kokku, seda jahvatavad, sellest küpsetavad ja küpsetisi edasi müüvad.

Kes ja mis teeb hinna?

Miks ikka täna leib (ka igasugune muu toidukaup) tarbijale nii kalliks läheb? Arvatavasti üheks põhjuseks on see, et neid vahepealseid toimetajaid-talitajaid on liiga palju. Ja nood pole õppinud oma kulutusi ratsionaalselt tegema, sest neil on senini õnnestunud omad mittevajalikud kulud sokutada karistamatult tarbija kaela. Tänane ühiskond peab tegema selliseid kulutusi, mis sisuliselt uut tarbimisväärtust ei tooda.

 Olgu selleks siis ametnike hirmkallid sõiduautod, uhked kontorid või toredad välisreisid.

On manulisi mitut seltsi

Millist uut lisandväärtust toodavad suhtekorraldajad, reklaamitegijad või advokaadid?  Suhtekorraldajad ja reklaamitegijad peavad oma liigikaaslasi lollitama, et keegi mittevajaliku kauba ära ostaks. Kui inimkond elaks ristiusu kümne käsu  või kommunismiehitaja moraalikoodeksi järgi, poleks ka advokaate vaja. Neid on siis tarvis, kui keegi plaanib oma ligimest petta või talle muul viisil ülekohut teha.

Alguses toodud leivahinna kujunemine kunagises Lihulas näitab meie rahva kunagist talupojatarkust. Vili ja pagari küttepuud toodi kohale maksimaalselt 25-30 km kauguselt. Mingit suurt reklaamitööd ei tehtud - kalendrisabas anti teada veski ja pagarikoja asukoht.

Lihula leivahinna kujunemise loo rääkis mulle juba 30 aastat tagasi Tamba küla Kalmeti talu peremees Arnold Õismaa, kes oli sündinud 1913. aastal.

MANIVALD MÜÜRIPEAL, pensionär Varblast, Pärnumaa

Jaga |