Maainimesel on raskem

E. Kleinson,      14. september 2005


Tahan kirja panna mõned muremõtted, mis häirivad nii mind kui ka paljusid teisi.
Meie põlvkond, 70–80aastased, on kõige suuremad Eesti röövkapitalismi all kannatajad. Me taastasime nooruses sõjas purustatud linnad. Praegused noored ei tea sellest midagi.
Ajad muutusid. Eesti iseseisvumisega kaasnenud ebaõiglase reformi tõttu sattusime sundüürnike olukorda. Tuhanded inimesed kaotasid oma kodud, nad polnud selles ise süüdi. Vastu ei saanud midagi. Kui midagi sundüürnikega ette võetakse, siis ainult Tallinnas. Tallinn on nagu riik riigis. See kohutav ülekohus on Eesti riigil siiani heastamata.
Kadunud Aino Järvesoo ütles, et Eesti riik pole kunagi nii rikas olnud kui praegu, ainult et üle poole rahvastikust on väga vaesed. Teda ei tahetud kuulda võtta. See ülekohus on võimalik rahaliselt kompenseerida, aga seda ei tahetagi teha.
Pension tõuseb nüüd ligi 300 krooni. Nõukogude ajal meil ei olnud orjaaega. 30-aastase tööstaazhiga sai normaalset pensioni ja ära elada. Kui tuli Eesti röövkapitalism, tõsteti kohe tööstaazh 44 aastale, kuid normaalset pensioni sellega ei kaasnenud. Need, kellel on tööstaazhi vaid 30 aastat, ei hakka kunagi saama 3000 krooni pensioni, enne sureme ära.
Maainimestel on elu raskem kui linnas. Kauplused ja kaubaautod on kaugel ja kallid. Hinnad tõusevad vaikselt, keegi seda ei kuuluta. Meiesugustele ei maksta 500 krooni lisaks nagu Tallinnas. Inimesed võtavad toitu võlgu, et kuidagi ära elada.
Ja veel tahan öelda, et ärge kasutage seda vastikut sõna "keskmine", nagu keskmine pension või keskmine palk. Kui mõni sööb kallist praadi ja joob kallist veini, aga teised külmutatud silku ja vett, sest maal ei jõua enam lehma pidada, siis kas see on ka keskmine elu.
Lugupeetud Keskerakond, parandage vead ja me valime teid.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)