Laadakakleja fenomen

Tõekuulutusena räägitakse meile poliitikas pettunud inimestest ja Europarlamendi valimistel erakondadele kätte näidatud kohast. Tarand tuli, nägi ja võitis! Paaniliselt otsitakse taga Tarandi hääli ja kavandatakse strateegiat häälte ülemeelitamiseks erakondlike nimekirjade taha.

Mehed - ei tasu vaeva! Kohalikel valimistel neid hääli lihtsalt ei ole.

Tarvitseks vaid esimese külapoe taga, õllepudel käes, koht sisse võtta ning „poliitklubi" saabumine ära oodata, kui saaksime teada lihtsa tõe. Külamehed ütlevad sulle peale esimest janust lonksu, et pulli võis ju ikka teha. Ega me endale valitsejat valinud! Poiss ei hakanud ju riiki juhtima, vaid läks naljakasse kohta, nimega Europarlament, saadikuks. Kasud igati sees. Sai valitsevale kolmikliidule ninanipsu anda, ühe hampelmanni saatsime riigiasjadest kaugemale ja ega siis Brüsseli tsirkus meil viljasaaki ikalda või Kihnu saarele pilvelõhkujat ehita. Külafilosoof Ärni (või Kribu, või Robi, või Tiks) lisab targalt: "Kui poiss õppinud meeste juurde saab, viisakat elu ka näeb, ehk hakkab isegi inimeseks."

Kui arvate, et külapoed meie kodunurga omapära on, siis eksite. Oma Ärnid on nii Saksa- ja Prantsusmaal kui ka Itaalias. Ja nii kandideerivadki edukalt Europarlamenti pornotähed, komödiandid, atleetvõimlejad, filminäitlejad. Skeem alati ühesugune. Võimalus valitsejatele süütu ninanips anda, ajalehtedel on,  millest kuude kaupa kirjutada (seetõttu on tagatud ka ajakirjanduse soosiv suhtumine ning praktiline võimalus tasuta piiramatult reklaamitud ja upitatud saada), karistamatus absurdi tõe pähe suust välja ajada ning demagoogia kõrgpilotaažiga tegelda.

Ajuti tundub, et ühel hetkel kandideerija unustab, et tema püüab valijaga manipuleerida; ta sukeldub  tõsimeelselt omaloodud demagoogilisse maailma ning muutub ise valijate poolt manipuleeritavaks. ?rni ütleb - tee pulli! -, ja kandidaat teebki. Kurb tõsiasi on, et needsamad külafilosoofid osutuvad palju targemaks kui arvata võib. Üha sapisemaks muutuvad märkused, „kehapidi järjest allapoole liikuvad" naljad ja kujunev laadakakleja imago hävitavad saadiku maine aegamööda, kuid kaljukindlalt.

Kohalike omavalitsuste valimised on sõna otseses mõttes võitlus elu peale. Volikogu koosseisust sõltub, kelle külavaheteed saavad lumest lükatud, kuhu asfalt maha pandud, missugused firmad ehitavad ja missugused mitte. Tahame seda või ei taha. Siin ei ole grammigi ruumi demagoogiale, ülbele suhtumisele, üle jala laskmisele. Kandidaatide elu ja olu võetakse läbi põhjalikkusega, mida võib kadestada kogu Eesti Vabariigi prokuratuur. Alates vanaisadest ja vanaemadest, äridest ja autodest, naistest ja lastest. Kui Tarandi napsipitse ei loe keegi, siis vallavoliniku jalgrattaga purjuspäi viina järel käimist mäletatakse aastaid.

Meenub ühe väikelinna linnapea, kes „rõõmsas meeleolus" linna peaplatsil erakonnakaaslasega jalgpalli mängis, spordivahendiks kohalikust poest ostetud kapsapea. Seda linnapead pole ammu enam, aga uutel linnapeakandidaatidel ei soovitaks, kapsapea kaenla all, mööda linna liikuda. Igaks juhuks.

Naljavennad on toredad teatud piirini, laadakaklejad samuti, kuid tuleb hetk, kus piinlikkustunne ületab janu naeru järele. Varsti avastavad eelpoolnimetatud kuvandi kandjad, et nende erakonnad või valimisliidud distantseeruvad neist. Kutseid avaliku elu üritustele ja suurilma pidudele jääb järjest vähemaks ning delikaatselt välditakse antud isikuga seotud kõneaineid.

Näiteid on palju - olgu või Galojan, noor Juske, Otter, Kojamees. Tavaliselt on tegu nn barrikaadidele viskujatega, kes alul mugavad ära kasutada, pärast piinlikud minema visata. Tarandi lohutuseks (tema erakonnaks on ju üle 100 000 valija) võin öelda, et ega meiegi erakond laadakaklejatest vaba ole.

Ja meie ütleme neist lahti. Aamen.

PEEP PÕDDER, selgeltnägija

Jaga |