Gaasileping, mis kukutas valitsuse

HELDUR JÕGIOJA,      18. jaanuar 2006


Vene-Ukraina lepingut, mille järgi gaasitarned Venemaalt jätkuvad ja Ukraina kriisist pääses, nimetati kohe heaks, selgitamata rahvale kõiki asjaolusid, mis selle tehinguga kaasnesid.

Tegelikult peeti seda lepingut nii halvaks, et valitsus kukkus. Milles siis oli asja tuum? Ajalehest Kommersant ning infokanalitest News.ru ja Reuters selgub hämar tagamaa – tegu on Shveitsi panga osalusega, mõneti meenutab kogu lugu meie raudtee erastamist.
See, et Venemaa hinda tõstab, pole hoopiski pelgalt Gazpromi kius, vaid euroliidu nõudmine, kus erinevad riigid maksavad 180–270 dollarit 1000 m3 gaasi eest, sest nende silmis on kolm korda odavama gaasi baasil toimuv tööstuslik tootmine Ukrainas ja teistes riikides ebaausa konkurentsi soodustamine. Gazpromi see nõudmine muidugi rahuldab.

Niite tõmbavad tundmatud
Ka Eestile müüdav gaas on poole odavam mujale Euroopasse minevast ja midagi head oodata pole, sest asjale lisandub veel poliitiline hoob, mis on Venemaa ja ta eelkäija NSV Liidu arsenalis alati olnud – sõbrad said kõike odavalt või päris poolmuidu.
Tuletame meelde kas või kaubandusfarssi Kuubaga, mis elas täiesti NSV Liidu arvel, saatis aeg-ajalt vastukaubaks suhkrut ja hüüdis: "Cuba si, yanki no!"
Kuid peamine küsimus seisneb selles, kes on Ukrainas firma Rosukrenergo 50% omanikud ja kes on tehingu niiditõmbajad, sest Venemaa sai oma hinna 230 USA dollarit kätte ja Ukrainat see rahuldas, kuna peab maksma vaid 95 dollarit 1000 m3 eest. Selline äri on võimalik vaid Turkmeeniast ja Kasahstanist saadava gaasi segamisega Venemalt saadavaga ja selle edasimüügiga Ukraina kaudu Läände.
Rosukrenergo omanikud on Gazprombank ja Shveitsi Raiffeisenbank 50%-ga, kuid kes on sealse aktsiapaki omanikud, pole selge. Wolfgang Putschek, selle panga üks juhtidest teatas Reutersile, et tegu on rahvusvaheliste investoritega, kelle nimesid ei avalikustata.

Luureteenistustele tabamatu ärimees
Ometi vilksatab üks nimi: Kiievis sündinud emigrandist ärimees Semjon Mogilevitsh, kes Kommersandi väitel viibis eellepingu sõlmimise juures hotellis Ukraina 3. jaanuari keskööl. Leping ise sõlmiti kell 2.30 öösel Gazpromi kontoris. Tegu on isikuga, keda otsivad taga kahe võimsa suurriigi luureteenistused. Mogilevitsh on Venemaa, Iisraeli, Ungari ja Ukraina kodanik, keda Vene FBR otsib taga kahtlusalusena YBM Magnex International Inc aktsiatega sooritatud pettustes, kus läks kaduma 150 miljonit dollarit. USAs aga on ta Bank of New York omanikuna kahtlustatav ja tagaotsitav 10 miljardi dollari suuruse käibe juures ulatuslikus rahapesus. USA National Institute of Justice väitel kontrollib see mees ka Budapesti ja Praha ööklubide prostituutide võrku.
See kahe riigi salateenistuste poolt isiku tagaotsimine meenutab ameerika anekdooti, kus üks baarikülastaja ütleb teisele: Näe, seal istub tabamatu Joe. Noo, imestab teine, miks ta siis tabamatu on? Teda on võimatu tabada, vastab see, sest keegi kurat ei otsigi teda.
Tõetera seisneb selles, et küllap oleks Mogilevitsh ammugi käes, kui otsitaks. Mis siis saaks aga tema firmadest ja Ukraina ning Euroopa gaasiga varustamisest?

Vahendajaid kui palju!
Rosukrenergo loomine 2004. aastal oli hädaabinõu, sest selle eelkäija Eural TG oli Mogilevitshiga seotud ja uppus skandaalidesse. Eural TG jättis Ukraina eelarvesse ühe miljardi dollari suuruse kahjumi. Algatatud on rida kriminaaluurimisi.
Eural TG vahendas Kesk-Aasia gaasitarneid Ukrainasse mööda Gazpromi juhtmeid ja müüs kauba sama Gazpromi tütarfirmale Gazeksport, kes müüs gaasi omakorda edasi Ruhrgazile, Wintershallile ja teistele Euroopa suurtarbijatele.
Gazprom müüs gaasi Kesk-Aasiast Euroopasse Iisraeli firma Highrock Holdings Ltd tütarfirma Highrock Properties Ltd finantsdirektori ja ühtlasi Mogilevitshi firma Arigon Ltd asepresidendi Igor Fishermanni abiga, kes esindas Eural TG-d Kesk-Aasia vabariikides. Firmal oli vaid neli töötajat, väike kapital ja arve Shveitsi juba mainitud Raiffeisenbankis, kuid see tegi meeletut äri – Ukraina ostis gaasi kuni käesoleva aastani vaid Turkmeeniast 1,6 miljardi dollari eest aastas.

Odavat gaasi jätkub Ukrainal pooleks aastaks
Jääb vist igavesti saladuseks, miks juhtmete omanik Gazprom ei suutnud ise gaasi otse Euroopasse müüa … Ural TG pidi musta äri tõttu lõpetama ja siis tekkiski uus operaator Rosukrenergo, kuhu läksid üle ka mõned spetsialistid Eural TG-st.
2005. aastal teatas aga Ukraina julgeolekuteenistuse ülem Aleksandr Turtshinov, et ka uus firma on Mogilevitshi kontrolli all.
2006. aastal, kui mängu tuli Shveitsi firma, jääb Gazpromile vaid 50% Kesk-Aasiast Euroopasse pumbatava gaasi tulust, alanud aasta on aga suure lõikuse algus salastatud isikutele, kes on poole Rosukrenergo omanikud. Ukrainale ei kuulu sellest osalusest midagi.
Huvitav on, et lepingu teksti pole avalikustatud. On teada vaid, et Rosukrenergo ostab Kesk-Aasiast 56 miljardit m3 gaasi hinnaga 85–90 USA dollarit ja Venemaalt 17 miljardit hinnaga 230 dollarit. Kokku müüb firma Ukrainale 34 miljardit m3 hinnaga 95 dollarit, ülejäägi 39 miljardit müüb see vahendaja kuhu tahes, sealhulgas Euroopasse 180–270 dollari eest.
Kõik näib korras olevat, kuid on üks nüanss, mis panigi ilmselt Ukraina valitsuse kukkuma. Leping on kahjulik, sest gaasikogust, mis jääb hinna sisse 95 dollarit, jätkub vaid pooleks aastaks. Siis tekib 22miljardiline puudujääk, mis tuleb katta ilmselt juba hoopis teistsuguste hindadega. Leping on täidetud ja vahendajat ei huvita muu kui kasum. Ukraina võib sattuda uue, juba etteplaneeritud kriisi lävele. Pool aastat odavat gaasi, edasi aga Euroopa hindadega.

Vene riik ei oska Läänega otse kaubelda
Ilmselt lõpeb kõik hinnatõusuga kuni Euroopa hinnaskaalani ja siis poleks ka sõprusest Venemaaga enam abi. Pääseb vaid Venemaaga liidulepingu sõlmiv Valgevene, mis ühineb Venega kiiremini, kui arvatakse. Nimelt on see ainus võimalus Putinil jääda presidendiks ka kolmandaks perioodiks. Uus liitriik, uued seadused, mis Venemaa konstitutsiooniga enam arvestama ei pea – ilmselt tuleb ka uus põhiseadus ja kõik algab otsast peale, ka presidendi valitsemistähtaeg.
Peab ütlema, et gaasisõjas on võitjaks maardlate monopoolne omanik. Imelik on vaid üks asjaolu – Vene riik ei suuda ise Läänega otse kaubelda, vaid peab vahendajate kaudu 50% salapärasele onule ära andma.
Muidugi on kõige kasulikum naftamaardlate piirkonnas hoopis sõdida – keegi ei tea, palju selles segaduses kuhu midagi kaob ja kellele täpselt läheb. Sõjapidamine on kallis, keegi on aga alati selle käigus meeletult rikastunud. Gaasisõda on muidugi leebem variant ja sõna SÕDA on vaid ülekantud tähenduses.
Aga ega salastatud müüja firma omanike puhul ka selgu, et kes, kus ja mis. Pole ostja asigi …
Midagi sellist võib juhtuda tavakodanikuga, kes pohmelliga ärgates esitab kolm küsimust: kus ma olen, kes ma olen ja kus mu asjad on? Viinast, mis üksikisikut pahale teele juhib, saab loobuda, valitsusi kukutavast tundmatust onust aga vist ei saa …

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)