Läti soov muuta põhiseadust

Mida sooviti põhiseaduses muuta?

Läti Vabariigi põhiseaduses on erinevalt meie omast mitmed otsedemokraatia sätted, rahvale on antud võimalus algatada seadusi ning oma arvamust väljendada otsesemalt kui vaid valimiste kaudu. Vaatamata sellele on ka Lätis tekkinud poliitikute ja inimeste võõrandumine ja pettumus oma valitsejatest. Seetõttu on arusaadav, et põhiseaduses soovitakse muuta just otsedemokraatia ja inimeste otsustusõiguse sätteid. Referendumile on välja pakutud põhiseaduse paragrahv 78 muutmine, mis räägib inimeste õigusest seaduseelnõusid algatada ning muuta põhiseadust. Kui rahvas soovib algatada seaduseelnõu, siis on selleks vajalik üks kümnendik hääleõiguslikest elanikest, kes esitavad seaduseelnõu vabariigi presidendile. Presidendil on kohustus eelnõu kohe parlamendile aruteluks ning hääletamiseks esitada. Juhul kui parlamendi enamus eelnõu ei toeta, läheks see otsustamiseks referendumile. Kuna referendumi läbi viimine on keeruline, on soov muuta paragrahvi 79, millega parlamendi laialisaatmise eelnõu loetaks edukaks ja vastu võetuks, kui vähemalt pool eelmiste parlamendivalimiste hääleõiguslikest kodanikest osaleb referendumil ning enamus on seisukohal, et parlament tuleks laiali saata.

Kuidas sellise ettepanekuni jõuti?

Täna kehtiva Läti Vabariigi põhiseaduse kohaselt on presidendil õigus parlament laiali saata. Reaalselt on presidendi õigus pigem teoreetiline, sest selle läbiviimine on üsnagi keeruline. Juhul kui president otsustaks parlamendi laiali saata, peaks otsus saama rahva toetuse üldisel referendumil, ning juhul kui presidendi otsust rahvas ei toeta, peab president ise tagasi astuma. Seega ei ole üllatav, et siiani pole antud klauslit ükski Läti president kasutanud.  

2007. aasta sügisel olid Läti Vabariigis mitmed üldrahvalikud miitingud ja demonstratsioonid mitmete koalitsiooni otsuste vastu. Inimestele ei meeldinud, kuidas parlamendi uue presidendi paika pani. Rahvas tekitas raevu valitsuse soov lasta lahti korruptsiooni vastu võitlemise büroo juht, kes tegi oma tööd hästi, allumata koalitsiooni survele. Inimesed ei olnud rahul, et majanduskriisi ja kõrge inflatsiooni olukorras ei tee valitsev koalitsioon midagi otsustavat. Lühidalt öeldes oli rahvas oma valitsejates pettunud. Leiti, et koalitsioon käitub ülbelt ja oma valijate arvamusest arvestamata, on võimetu tõsiste probleemidega tegelema ja ei püüagi majanduskriisile lahendusi otsida. Poliitilise kriisi olukorras algatas Läti vabade ametiühingute liit (LAFTU) allkirjade kogumise põhiseaduse muutmiseks.

1. veebruaril 2008 esitas ametiühingute liit põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu vabariiklikule valimiskomisjonile koos 11 095 allkirjaga. Vastavalt Läti seadustele peab valimiskomisjon algatama ametliku allkirjade kogumise, juhul kui seaduseelnõu on esitatud enam kui 10 000 hääleõigusliku kodaniku allkirjaga. Vabariiklik valimiskomisjon peab omakorda allkirju korjama, teadmaks, kas vähemalt 1/10 hääleõiguslikest kodanikest soovivad esitada presidendile seaduseelnõu.

12. märtsist 2008 kuni 10. aprillini 2008 viis vabariiklik valimiskomisjon läbi allkirjade kogumise kampaania. Põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu sai 217 567 valija toetuse, mis on 14,6% hääleõiguslikest kodanikest. Seega sai seaduseelnõu enam kui 1/10 toetuse ning suunati edasi Läti Vabariigi presidendile. President edastas eelnõu parlamendile otsustamiseks. 5. juunil 2008 Läti Vabariigi parlament lükkas põhiseaduse muutmise ettepanekud tagasi ning antud ettepanek on nüüd referendumil. Selleks, et põhiseaduse muutmine läbi läheks on vaja vähemalt poolte hääleõiguslike kodanike toetust. See tähendab, et Läti 1 508 783 valija hulgast, vähemalt 750 000 peab hääletama muudatuste poolt.

Millised argumendid on Lätis tõstatatud?

Valitsev koalitsioon, eesotsas peaminister Ivars Godmanisega, ei toeta põhiseaduse muutmist. Nende arvates peab parlament olema võimeline tegema kiireid ja vahel ka ebapopulaarseid otsuseid ja kindlasti ei tohi parlament töötada erakorraliste valimiste hirmus. Peaminister Godmanis ei pidanud vajalikuks üldse põhiseadust muuta, sest rahva õigus parlament laiali saata ning seega erakorralised valimised esile kutsuda ei lahenda tema arvates tõsiseid probleeme. Peaminister leidis, et Läti parlament on suutnud operatiivselt tegutseda ka väga keerulistel hetkedel nii iseseisvuse algusaastatel kui EL ja NATOga liitumisel. Tema arvates on olulisem üheskoos lahendusi otsida kui ähvardada.

Sarnaselt peaministrile leiavad põhiseaduse muutmise vastased, et referendumile välja pakutud muudatused on juriidiliselt kehvad ning paljuski vastuolulised. Peamiseks puuduseks loetakse seda, et liiga väike arv hääleõiguslikke kodanikke saab endale õiguse parlament laiali saata – ainult pool eelmistel parlamendi valimistel osalenud valijatest ehk umbes 226 000. Selline otsus võib anda vähemusele suure õiguse, sest näiteks on nõutav arv väiksem kui täna parlamendis esindatud opositsiooni erakondadele antud hääled (334 000). Sellisel juhul võib tekkida olukord, kus partei, kes ei saanud meelepärasesse koalitsiooni, võib esile kutsuda erakorralised valimised. Või ka koalitsioonipartei, kellel on rohkem meediavõimalusi ja raha, võib esile kutsuda erakorralised valimised, sest teiste parteide kassad on liiga tühjad, et kaasa joosta. Referendumile antud põhiseaduse muudatustega on ka hirm, et juhul kui mittelätlastest kodanikud, keda on Lätis 367 000, ei leia ühe või teise seaduse juures endale meelepärast tulemit, võiksid organiseerida parlamendi laialisaatmise ja erakorralised valimised. Samuti on nõutav arv väiksem kui Riias elavate valijate arv (406 542).   

Samas on Lätis palju neid, kes leiavad, et Läti põhiseaduse uuendamine on enam kui vajalik. Eriti soovitakse suurendada erinevaid meetmeid, et kodanikuühiskonna arvamust parlamendile ja valitsusele lähemale tuua. Referendumi tulised pooldajad leiavad, et sellised uuendused on head, rõhutamaks, et võim kuulub ka tegelikult rahvale. Süvenev pettumus, et võimule saavad vaid oligarhid, kes rahaga endale tähelepanu ostavad, pole see, mille nimel 20 aastat tagasi võideldi. Politoloogia professor Juris Dredfelds leiab, et rahvale parlamendi laiali saatmise õiguse andmine distsiplineerib neid poliitikuid, kes usuvad, et pärast parlamendivalimisi on nad neljaks aastaks immuunsed.

Opositsiooniparteide esindajad on arvamusel, et kui rahvas soovib õigust parlament laiali saata, ei sobi erakondadel parlamendis üldsuse arvamust eirata. Erakonna Uus Aeg poliitik Solvita Aboltina leiab, et pakutud põhiseaduse muudatused on piisavalt kindlad, sest tema arvates on laialisaatmise protseduur küllalt keeruline, kallis ja aeganõudev ja kindlasti ei saa seda marginaalsete poliitiliste jõududega läbi viia.

Kodanike Liidu juht Sandra Kalniete leiab, et põhiseaduse muutmise juures on siiski kõige olulisemaks küsimuseks see, kas rahvas mõistab miks soovitakse põhiseadust muuta. Tema arvates ei ole ähvardused põhiseadusliku kriisiga asjakohased, sest parlamendi laiali saatmiseks on vaja sama palju hääli kui Euroopa Liiduga liitumiseks, toona ei leitud, et see on liiga tühine arv valijaid. Usuga, et rahval on riigi tulevikust pragmaatiline ja terve nägemus, otsustati 2. augustil täpselt nii, nagu enamus soovis.

Läti presidendi poolt kokkukutsutud põhiseaduskomisjon leidis, et parlamendi laialisaatmine rahva poolt ei ole midagi enneolematut. Tema peamine kasutegur on just see, et rahvas saab poliitilise kriisi olukorras oma arvamust selgelt väljendada ning poliitikud tunnetavad oma vastutust. Presidendi põhiseaduskomisjon leidis, et referendumile pakutud ettepanekud on märkimisväärsed, kuid kahjuks on neis ka vigu: 1) parlamendi laiali saatmisele ei ole loodud ühtegi ajapiirangut ega eritingimust (näiteks, erakorralisi valimisi ei korraldata, kui korraliste valimisteni on jäänud vähem kui kuus kuud või parlament on töötanud alla kuue kuu); 2) parlamendi laiali saatmiseks on eelnõus liialt madal arv osalejaid. Niivõrd lihtsa süsteemi puhul on üsna suur tõenäosus, et parlamenti võidakse laiali saata parteipoliitilistel põhjustel või isikutevaheliste eriarvamuste välja elamiseks. Ka ei tohiks lubada liiga tihedalt erakorralisi valimisi välja kuulutada, mis võib viia riigi normaalse arengu peatumiseni.

Seetõttu on vajalik luua põhiseadusesse rahva õiguste suurendamise kõrvale ka mõned garantiid.

Presidendi põhiseaduskomisjon leidis, et rahva otsedemokraatia ulatus ning suhe parlamendiga on kindlasti üks suuremaid kirgi tõstvaid küsimusi. President Zatlers rõhutas, et põhiseaduse muutmisel on oluline hea mehhanismi väljatöötamine, mis tagab üldise arvamuse rakendamise juriidiliselt korrektsel viisil. Presidendi komisjon pakkuski alternatiivse eelnõu, millega antakse võimalus teatud juhtudel rahval parlament laiali saata ning erakorralised valimised esile kutsuda. Eelnõu on edastatud parlamendile ning juhul kui referendumil käesolev eelnõu piisavalt toetust ei kogu on lubanud parlamendi erakonnad tõsiselt arutada presidendi komisjoni pakutud versiooni.

Isegi juhul, kui referendum välja pakutud muudatusettepanekuid ei toeta, on tänaseks kõik parlamendis esindatud poliitilised parteid lubanud, et arutatakse kuidas suurendada rahva võimalusi otsustusprotsessides osaleda. Sealjuures on ka koalitsioon lubanud, et parlamendi laialisaatmise küsimust arutatakse kiiresti ja põhjalikult. Parlamendi spiiker Gundars Draudze teatas, et sügishooajal alustatakse kohe arutelu, kuidas saab rahvas parlamendi laiali saata ning erakorralised valimised esile kutsuda. Kuidas aga täpselt antud küsimusega edasi tegeletakse näitab sügis.

Mida on Eestil Lätis toimuvast õppida?

Eesti põhiseaduse muutmine ja inimeste osalusdemokraatia suurendamine on olnud viimastel aastatel korduvalt päevakorras. Eesti Keskerakond on soovinud nii presidendi otsevalimist rahva poolt kui ka võimalust inimestel algatada seaduseelnõusid. Parlamendis on parempoolsed parteid, eriti Eesti Reformierakond, seni olnud rahvale suuremate õiguste andmise vastu. Vaidluste sisu on olnud väga sarnane Läti Vabariigis toimuvaga. Peamine argument on ikka see, et rahvaga on kerge manipuleerida, rahva üldsus ei pruugi küsimustesse süveneda ning hakkavad tegutsema emotsionaalselt.

Samuti on mitmed parempoolsed poliitikud leidnud, et rahvas ei oma piisavalt selget pilti eelarvelistest võimalustest ning võivad algatada rahaliselt võimatuid seaduseelnõusid. Samas on selge, et just soovimatusega rahva arvamusega arvestada ongi poliitikute usaldus rahva hulgas aasta-aastalt vähenenud.

Rahvas ei saa olla rumal või rahaliselt harimatu. Demokraatia põhialus ongi see, et kuulatakse hoolitakse ja vastutatakse. Usun, et Läti Vabariigi referendumi kõige tähtsam punkt oli küsimus, kuidas lähendada rahvast ja poliitikuid ning panna poliitikute õlgadele suurem vastutus.

Samas olen nõus, et nii mõnigi ettepanekus toodud mõte vajab juriidiliselt vettpidavamaks muutmist. Kindlasti vajaksime ka meie suuremat diskussiooni vastutuse ja otsedemokraatia teemadel.

MAILIS REPS

Jaga |