Reaalne elu ja teater valitsuses

 Iga haridusminister on andnud endast parima. Koolikiusamise-vastased programmid on hästi rahastatud, tõrjutust meie kogukondades ei eksisteeri. Sõbralikkus, mõistmine ja avatus on meie ühiskonna tunnussõnad. Edukultuse asemel räägime õiglusest ja selle tagamisest Eesti ühiskonnas.

Vaidleme hommikust õhtuni, mis on õiglus ja milline otsus on õiglane. Õiglus on meie prioriteet. Me väärtustame õpetajat, maksame talle piisavalt kõrget palka, tal on vaba aega pühendumiseks. Reformierakondlik juhtmõte, et kui ei meeldi, otsi endale enamtasustatav töö, on ammu möödanik. Tasuv töö on Eestis ju lihtsalt leitav, väljaränne on minimaalne ning rahvastik on noor ja elujõuline. Õpetaja autoriteet aina tugevneb. Poliitikad on selle jaoks olnud tõhusad.

 Aaviksood, Maimetsa, Lukast ja Ossinovskit pole vaja süüdistada, nemad on oma tööd teinud täiuslikult. Väärtuste defitsiidis on süüdi okupatsioon, Putin, opositsioon ja meie kõik, kodanikud. Valitsusparteide vastutusest kriisihetkel rääkimine on riiklik kuritegu ja see on rünnak riigi vastu! Seda peavad kõik kodanikud meeles hoidma. Kes tõstab häält sotside (varem irlikate) või reformistide vastu, see marginaliseeritakse kiirelt. Valige tegelikus elus õige pool, ja teid hinnatakse. Öelge õigeid lauseid, ning teid tunnustatakse.

 Poliitiline vastutus on peen kunst, ärge siin iseseisvalt targutage! Jürgen Ligi nutvad silmad on nii siirad, kantud kodumaa valust. Kui te seda ei usu, siis te ei usu omariiklusesse ja õigustate okupatsiooni. Teie ülesanne on suunduda õigesse aedikusse, teha õigel toonil õiget häält ja õige tugevusega aplodeerida poliitilisele teatrile, mida tahetakse mängida tegeliku elu pähe. Teie peate seda uskuma, sest muidu pole te õige eestlane.

 Paar päeva tagasi astus tagasi vapustavalt hea rahandusminister Jürgen Ligi. Jaa, seesama, kel oli suu vett täis Autorollo ja R-Hoolduse ja VEB-fondi küsimustes. „Eetikamees“ alustas ootamatult, neli kuud enne valimisi sõda okupantide vastu. See oli nii siiras, tuli südamest, teda tuleb uskuda. Muidu te ei armasta oma riiki.

 Publik poliitteatri saalis aga ei tohi uskuda, et Ligi ja Ossinovski sõnavahetus rahvusteemal on kunstlikult tekitatud konflikt. Ei tohi mäletada, et Pronksiöö lavastasid Ansipi kaaskondlased. Toonane konflikt tõstis reformikad ühiskonnas liidriks, kuigi viimane uuring näitas ohtlikku suundumust, et ühiskonnaliidri positsiooni on võtmas Keskerakond. Selle kustutame kiirelt: uus uuring, uued tulemused, head põhjendused.

 Kel juba hammas verel edukast 2007. aasta aprillist, võis teha planeeritud sooloetenduse. Aga me ei märka, et see kannab sarnaseid omakasupüüdlikke ja parteiliselt kitsaid motiive. Oravatel on sotse vaja ka peale 1. märtsi 2015. SDE reiting kukkus kivina ja arengu jätkudes peaks kogu Reformi büroo tulema, müts peos, kosja ka nende juurde, keda täna sõimatakse. See, mis hetkel toimub, on sotside kui Reformierakonna erootilise kumminuku täispuhumise show. Ligi oleks märter eestlaste kogukonnas, Ossinovski vene kogukonnas, hääled tulevad mõlemale.

 Keskerakond pole kunagi põgenenud poliitnäitemängu varju, vaid on alati rääkinud sisust: palgavaesus, maksusüsteem, väljaränne jne. Kui valitsejad neid probleeme tõsiselt ei võta, hakkavadki juhtuma sellised sündmused nagu 27. oktoobri koolitulistamine Viljandis.

KESKMÕTE: Jürgen Ligi nutvad silmad on siirad, kantud kodumaa valust. Kui te seda ei usu, siis te ei usu omariiklusesse ja te õigustate okupatsiooni.

JAANUS KARILAID, Keskerakonna juhatuse liige

Jaga |