Armas eesti rahvas ja poliitikud!

LEMME KRIMM,      25. september 2002


Meie ei pea tormama Euroopa Liitu, prognoosimata, mida see meie riigile ja rahvale kaasa toob.

Eestile on vabadus läbi sajandite olnud karmalise tähendusega. See on olnud märk sellest, kas me oleme rahvana eluvõimelised või mitte, kas meid on võimalik rahvana hävitada nagu indiaanlasi või mitte. Selle eest on meie vaarisad võidelnud kogu elu. Tuletage meelde Mahtra sõda, Villu võitlusi, Jüriöö ülestõusu, maavanemat Lembitut.

Tuletage meelde Koidulat

Tema võitles oma luulega vabaduse eest. Esimene kord tuli vabadus suurte verevalamiste tulemusena. Praegu on meile vabadus teistkordselt kingitud, ilma verevalamiseta. Kas tõesti vere hind on ainus, mis paneb mõtlema ja hoidma seda, mis on esmatähtis? Ei saa jälle heleroosade lubaduste pärast maha müüa oma isamaalisi aateid, oma rahvast ja oma vabadust. Meie ei pea tormama Euroopa Liitu, prognoosimata, mida see meie riigile ja rahvale kaasa toob.
Kahjuks Euroopa Liidus on määravaks needsamad jõud, kes meid kord on okupeerinud. Milleks me siis kuulutame okupatsioonirezhiimid kuritegelikeks, kui me soovime uut sõltuvust? Praegu on küsimus "prääniku" lubadustes. Kui tõesti rahvas referendumil otsustab oma põhiseadusega Eesti Vabariigist loobuda, siis ei ole midagi teha, kuna rahvas on otsustaja. Laskem siis rahval otsustada enne, kui plaanime järjekordset sidumist. Kui me soovime väliseestlaste saatust - haihtuda kolmandaks inimpõlveks piirideta maailmas Kesknädala ühe autori Tõnis Siimu ütluse kohaselt, siis julgesti edasi EL-i poole!

Kas saame globaalses maailmas ilma liiduta?

Kui me ise oma vabadusse ei usu, siis ei jää keegi püsima. Kui arvatakse, et ilma
EL-ta jääksime nälga, siis tulebki meil oma põllumajanduse eest hoolt kanda, et eesti rahvas nälga ei jääks. Saagem tugevaks vaimult, sest ainult tugev vaim aitab meid püsida! Enne vähemalt võideldi, kas või passiivselt, nüüd tõstame "käpad" üles ja oleme valmis sulanduma suures globaalses maailmas. Seda liitumist võivad lubada ainult väga tugevad rahvusriigid, kus on oma rahvuslik identiteet välja kujunenud.
Viiskümmend aastat, nõukogude okupatsiooni ajal, oskasid eestlased hoida oma kodumaa tervena ja olid hingelt puhtamad kui praegu.
Meie ainsaks võitlusvahendiks on olnud laul, mis on meid tugevana hoidnud nii hingelt kui ka vaimult. Laulsime oma maa vabaks, laulsime ka okupatsiooni ajal neid laule, mis olid südamele kallid, isegi okupatsiooni juhid meie maal tõusid laulupeol püsti, kui kõlas G. Ernesaksa "Mu isamaa on minu arm". Kuhu see kõik on jäänud? Miks meie lapsed peaksid kunagi hakkama laulma "Kuhu kõik need lilled jäid, mis on neist saanud?", sest nende vanemad ei julgenud hoida oma VABADUST!
Rahvas paremini elama ei hakka, ikka härrased, kes meid sinna liitu nii väga tahavad "sokutada" - Bill Clintoni ütluse kohaselt.
Uskuge mind, ka JUMAL ei andesta seda teile, kui te üldse Temast kuulda tahate!

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (46)