Eesti väärib paremat rahvusringhäälingut

PRIIT TOOBAL, Eesti Rahvusringhäälingu nõukogu liige

Pärast tutvumist liikmetele esitatud kavadokumendiga ning konsulteerimist mitme meediaspetsialistiga olin sunnitud arengukava kinnitamise vastu hääletama. Miks?

Raha betooni!

Kui siiani pole lõplikku kindlust, mis saab Kunstiakadeemia ja Eesti Rahva Muuseumi ehitusest, siis Rahvusringhäälingu (ERR) arengukava autorite arvestades on üsna selge, et nende kõrvale tekib veel kolmaski ehitis, ERR-i uus hoone. Loomulikult on meedia hoidmiseks kõrgel tasemel vajalikud nii nüüdisaegne tehnika kui ka töökeskkond, kuid miks arvatakse, et moodne teletehnika on sama suur ja kohmakas nagu 30 aastat tagasi ja et töötajate arvu märgatavast vähenemisest hoolimata on vaja ruumi ilmtingimata juurde?

Ma ei arva, et uue maja ehitamine on mõistlik ja otstarbekas investeering. Pigem tuleks üle vaadata palgapoliitika - kõigi ringhäälingutöötajate palka kärbiti majanduskriisi ajal 10% võrra, lubadusega esimesel võimalusel endine tase taastada. Kahjuks pole seda tehtud. Nii võib ERR, raha valesse kohta paigutades, hakata oma töötajaid kaotama. Kui majandusel läheb paremini ning kasvavad erakanalite reklaamitulud, siis tekib oht, et riigimeedia ei ole palgatasemelt konkurentsivõimeline.

Arengukava koostajad oleks pidanud veidi kaugemale ette vaatama ning tegema selle n-ö „kahesuunalisena": variant A, kus tuuakse välja tegevusplaan juhul, kui uus hoone ehitatakse; variant B, kui uut hoonet ei ehitata. Välja peaks pakkuma ka ideid, kuidas uue maja ehitamata jätmise korral vanades ruumides siiski hakkama saada, kus on suurimad murekohad jne.

Muidugi on lihtne teha plaane, milles võib arvestada suure rahastusega ning avalikkuse igakülgse toetusega. Palju keerulisem on see aga siis, kui raha saamine on ebaselge ning maja ehitus võib hoopiski vastumeelsust põhjustada. Ühtlasi tuleb tähele panna, et uus maja ei pruugi vastumeelsust tekitada mitte vaid töötajates, kelle palgatõus taaskord edasi lükkub, vaid lisaks ka auditooriumis, kes ei pruugi rahastamisotsust riigi viimaste ebaõnnestumiste valguses mõista ega heaks kiita.

Berliini või Soome?

Probleemsena või pigem tõsise aruteluteemana näen kava avada ERR-i järgmine korrespondendipunkt Berliinis. Kahtlemata on Saksamaa meile oluline partner, kuid sellise sammu otstarbekus praegu jääb pisut mõistetamatuks. Kui tahetakse kitsal ajal ekstensiivselt laieneda, siis võiks järgmine korrespondendipunkt olla üle lahe, Soomes. Tõsi, hetkel toimub koostöö Tallinna Televisiooni ja Helsingi Linnatelevisiooni vahel, kuid see on linnamastaapides meediakanalite koostöö. Kindlasri tuleks kasuks meediaalane koostöö ka riikide tasandil.

Riigikogu väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson, endine ERR-i korrespondent Moskvas, on osutanud, et tema peab õigeks korrespondendipunkti rajamist Aasiasse. Miks mitte? Tulevikus, kui raha on rohkem, võikski pilgu pöörata maailma üha mõjukamaks muutuvamale piirkonnale.

Samamoodi toovad muu maailma meile lähemale hankeprogrammid. Üsna loogiline oleks siin eelistada lähinaabreid. Arengukavas on mainitud küll Venemaad, kuid mitte ülejäänud Balti mere äärseid riike. Kindlasti tasub mõelda nii Põhjamaade kui ka Läti, Leedu ja Poola katmisele.

Jälle see tasakaalustatus!

Tunnen muret ka selle pärast, et ERR-i uus arengukava keskendub küllaltki palju „unistamisele" ja kõikvõimalikele plaanidele. Samas on unustatud, kuidas juba olemasolevaid ja pikaajalisi probleeme lõpuks lahendada.

Väga murelikuks teeb ETV vaatajate osakaalu märgatav langus. Eriti hull oli lugu möödunud suvel, mil vaatajatehulk langes nii madalale (juunis 10,6%, juulis 11,5% , augustis 12,2%), et teised meediakanalid hakkasid sel teemal rääkima ja võimalike põhjuste ning lahenduste üle arutlema. Nii nõrk tulemus riigiringhäälingu poolt mõjutab meedia tarbimist laiemalt, andes Vene telekanalite mõjule võimaluse tõusta. Kahju saab kogu seni läbi viidud lõimumispoliitika - kui vene emakeelega inimesed hakkavad üha rohkem jälgima vaid Venemaa kanaleid, siis väheneb nende side Eestiga. Ringhäälinguseadus paneb avalik-õiguslikule ringhäälingule kohustuse edendada eesti rahvuskultuuri ning tugevdada Eesti riiklust. Kui aga vaatajate arv üha väheneb, täidetakse neid ülesandeid poolikult.

ERR-i uus arengukava osutab sellele, et tele- ja raadioprogrammid eristuvad selgelt eratelevisiooni ja kommertsraadio programmidest. See väide ei vasta aga tõele. Meedius OÜ viis kolme kuu vältel - 2010. aasta oktoobris ja detsembris ning 2011. aasta jaanuaris - läbi meedia tasakaalustatuse uuringu, milles võrreldi Tallinna ja Tartu linnavalitsuse ning valitsuse kajastusi meedias. Uuringust tuli korrelatsioonimaatrikseid kasutades muu hulgas välja, et ETV sisu ei erine millegipoolest teiste väljaannete sisust. Eri kanalite väljundite kattuvus oli hämmastavalt suur. Ei pea paika arengukava väited, nt „ETV1 esitab kõrgendatud nõuded ajakirjanduslike saadete sisule". Need „kõrgendatud nõuded" ei väljendu praegu küll kuidagi vaatamisaja osakaalus ega ka sisu võrdluses teiste väljaannete sisuga.

Uuest arengukavast on võimalik leida korduvaid väiteid, et ERR on sotsiaal-kultuuriliselt mõjukaim meediaorganisatsioon Eestis. Samas on paraku jäetud selgitamata, mida sõnade "sotsiaalne" ja "kultuuriline" all täpselt silmas peetakse.

Samuti on raske tõsiselt võtta väidet, et ERR kuulub Eesti mõjukamate meediaorganisatsioonide hulka. Juba mainitud Meedius OÜ uuring vaatles ka eri meediakanalite "hääleosa" kogu meediapildis ehk seda, kui suure osani võimalikust koguauditooriumist jõuavad vastava ajakirjandusväljaande sõnumid. Selgus, et Tallinna linnavalitsusega seotud meediasõnumite reaalne auditoorium oli 2011. aasta jaanuaris ligikaudu 160 tuhat inimest. Poole sellest auditooriumist hõlmasid võrguväljaanded, eeskätt Delfi ja Postimees Online, neile järgnesid paberväljaanded. Telekanalitele jäi vaid marginaalne osa - ETV-le kuulus 4%. ERR-i uudisteportaal veebis sai aga vaid 0,3% suuruse hääleosa.

Kuidas edasi?

ERR-i tegevuse vähegi mõõdetavad tulemused tekitavad muret. See paneb uue muinasjutulise arengukava sisukuse suure küsimärgi alla. Pärast uue arengukava analüüsimist ning meediaspetsialistidega konsulteerimist leian, et ringhäälingunõukogu peaks pikaajaliste eesmärkide arutamise asemel keskenduma hetkeolukorrale.

Kaasata tuleks meediaõppejõude ning kogenud spetsialiste jõudmaks olukorrani, kus ERR on tõepoolest sotsiaalselt ja kultuuriliselt mõjukaim meediaorganisatsioon Eestis.

Küsimus polegi niivõrd raha lisamises või uute hoonete ehitamises, vaid pigem just ühises strateegilises mõttetöös, täitmaks ringhäälinguseaduses seatud eesmärke. Loomulikult tuleb mõista, et äärmiselt keeruline on leida õige tee tasakaalustatud meedia ning populaarsemaks muutumise vahel. Organisatsioon tuleb juhtida suunda, kus panustatakse senisest enam töötajate hindamisele ning kvaliteetse, huvipakkuva programmi tootmisele. Tasakaalu-uuringud, rahulolu-uuringud, konsultatsioonid spetsialistidega, avalik debatt - seda kõike on vaja, et ERR oleks Eesti meediasüsteemis põhiline standardite seadja. Praegusel kujul seda rolli kahjuks kanda ei suudeta.

-

Priit Toobal kirjutas samal teemal ka 19. märtsi Äripäevas.

[fotoallkiri]

TAHAKS HEAD EESTI TELEVISIOONI: Priit Toobal kirjutab, et tõesti on keeruline leida õige tee tasakaalustatud meedia ning populaarse meedia vahel, kuid ETV-d tuleb juhtida suunda, kus panustatakse senisest enam töötajatele ning huvipakkuva programmi tootmisele.

Jaga |