Vene värgist maal ja merel

JAAN NIIN,      11. aprill 2007


Eesti keeles on üks ilus sõna VÄRK, mida saab kasutada paljude väljendite loomiseks juba ammustest aegadest. Meie uusimas ÕS-is on näiteks: pettuse värk, masinavärk, kellavärk, tulevärk, kaadervärk, imevärk, lõuavärk, suuvärk jne. Kuid miks on sellest reast välja jäänud eestlaste enim kasutatud väljend – vene värk, millega lühidalt ja kõigile arusaadavalt iseloomustati pseudonüümi NSVL (SSSR) all "hiilanud" Vene superimpeeriumi asjaajamise, kauba ja teenuse ning töössesuhtumise kvaliteeti.

Kui olin 1957. aasta kevadel lõpetamas TPI-s esimest kursust, siis eksami ajal oli hinnetelehe kõrval ka kollektiivse avalduse leht, millele allkirja andes võimaldati sõita vabatahtlikult Hruštšovi uudismaale vilja koristama. Tol aastal meist enamik kasutas seda võimalust. Seal nägime ka viljavedu kombainide juurest sovhoosi sorteerimis-puhastusplatsile. Kuna stepis olid teede asemel lihtsalt sissesõidetud auklikud rajad ja vedu toimus madalate poordidega autodel, siis kombainipunkrist autokasti lastud kõrgem teraviljakuhi sõidul ja eriti käänakutel järjest kahanes. Nii oli kohale jõudes ligi veerand viljast kadunud. Kuna vili võeti arvele kombaini juures, nn punkrikaalus, siis riigi "plaani täitmine" selle all ei kannatanud. Ja seda erinevalt Venemaa rahvast, kellel poodides leib ammu enne uut saaki otsa lõppes. Selline lagastamine mõjus kontrastina kodus nähtule, kuna olime juba Eestis olnud ametis rehepeksumasinate juures ja tähele pannud, millise hoolega viljaterad kotti kogutakse.

Ja varsti hakatigi, peamiselt Kanadast, nisu sisse ostma. Selle "ime" kohta hakkas rahva seas levima legend, et NSVL-is on aretatud uus nisusort, mida Kasahstanis külvatakse, kuid saak saadakse Kanadas! Seejärel meenutas keegi NLKP-le, et ta pole väetisi maarahva hulgas piisavalt propageerinud ja häda on just selles. Kohe ilmusid ajalehtede päismiku juurde, proletaarlasi ühinema kutsuva hüüde kõrvale, sõnnikut põllule vedama hüüdvad loosungid; näiteks "Udobrenija - na pole!" (meie tõlkes: "Sönnik tuleb vedada ainult põllule!"). Kuid NSVL-i õndsa lõpuni jäid kõik need asjad ikkagi lahendamata.

Kui Hruštšov Eisenhoweril külas käis, siis õnnestus tal meelitada sealt endale appi Valeri Ivanovich Tereschenko, kes oli organisatsiooni ja juhtimise professor ning tegutsenud USA-s sellel alal 30 aastat.

Tema esinemised olid huvitavad ja minu teada neid ametlikus trükisõnas ei avaldatud. Nendest kaks näidet. Pärast tutvumist olukorraga mineraalväetiste osas, võis ta Venemaad kiita, et nende tootmise osas on olukord väga hea ja mahud järjest suurenevad. Kuid nende kasutamisel on puudusi, sest suurem osa väetistest läheb raisku. Ja rongiga sõites on näha paljude raudteejaamade juures suuri väetisehunnikuid, mis on ilmastiku meelevallas ja kivistunud. Talvel võib näha, kuidas lapsed lasevad nende otsast kelguga liugu. Ja ta esitas riigi juhtidele küsimuse: "Kas on vaja toota järjest rohkem väetisi selleks, et lapsed saaksid talvel rohkem liugu lasta?"
Tema teine näide puudutas kalapüüki: NSVL-il on näiteks Atlandi ookeanil heeringapüügilaevastik. See püüab seal kala, kuid säilitamisküsimused on erinevatele transpordivahenditele mitmekordsete ümberlaadimiste tõttu lõpuni lahendamata. Nii on näiteks heeringaid veetud Kaspia kanti, kus selgus, et kalad on roiskunud ja visati lihtsalt Kaspia merre. Siit riigijuhtidele küsimus: "Kas on vaja pidada traalereid Atlandil, et seal püütud kalad uputada hiljem Kaspiasse?" Kuid Brezhnevi ajal Tereschenko taolised isikud kaotasid kaasarääkimise õiguse. Ja alles Brezhnevi surma järel hakati ka huvi tundma asjade vastu, mida küll palju toodetakse, kuid ei olnud selge, kuhu need kaovad.

Nii oli juba 1961. aastal hakatud Volta tehase Türi-Alliku tsehhis tootma väikesi elektrimootoreid ja edaspidi tehti neid stabiilselt 160 tuhat tükki aastas ning ikka ainult lammaste villaniiduki ajamiteks. Aastal 1978 märgiti uhkesti 2-miljonenda pisimootori sündi. Kuid mõne aasta pärast ilmus tehasesse tõsine ametnik, kes oli juba välja uurinud nende ajamite kurva saatuse. Selgus, et mootor koos selle juurde käiva villaniidukiga visatakse iga kord pärast mingi lambagrupi pügamist kohe ära, – kas laudas sõnnikuhunnikusse või välitingimustes "unustatakse" lihtsalt karjamaale. Oldi harjunud, et igal uuel aastal saab lihtsalt muretseda uued masinad!

Ühtlasi viitas Voltat väisanud ametnik üldisele korralagedusele mitmetes teisteski valdkondades. Ta tõi näiteks Euroopasse suunatud naftatorude "Sõprus" ja "Vendlus" seisukorra, kus pidevate avariide ja lekete tõttu jõuab piirile umbes kaks kolmandikku teele saadetud naftast. Naftatrasside aerofotodelt võis näha, et need torud asusid suures ulatuses maismaal liikuvate masinate jaoks ligipääsmatutes kohtades. Seetõttu olid just need kohad täis remonditehnikat ja -masinaid, mis olid sinna õhust loobitud üksikute lekete likvideerimise kordadel. Ja see tehnika oli jäänud sinna igavesti roostetama.

Nüüd hiljuti lugesime lehtedest, et "tsaar" Putinile 50. sünnipäeva kingiks rajatud uusim ja modernseim Siberi kivisöekaevandus "avas suure pauguga paljudele kaevuritele taevaväravad". Ning võime olla kindlad, et erilisi muudatusi "vene värgis" pole vahepeal toimunud. Seetõttu peaksime eriti kriitiliselt suhtuma Läänemere põhja vanadele miiniväljadele ja sinna uputatud sõja-mürkgaaside konteinerite vahele rajatavasse "venevärki" gaasijuhtmesse, mis on taas "kahe mehe pakti" maiguga ning ajalugu arvestades võib tuua suuri õnnetusi ka rahvastele, kelle kodu lävepaku ette seda kavatsetakse rajada.




Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)