Ametiühisuste kongress 1919

ALEKSANDER HELLAT,      28. veebruar 2007


Sotsiaaldemokraadid moodustasid Asutavas Kogus suurima rühma. Kuid see ei tähendanud veel, et tööliste liikumise juhtimine nüüd nende kätte oleks läinud. Eesti töölised on omas suures hulgas veel liiga harimatud, et olla veendunud sotsiaaldemokraadid, selleks on nad vähe poliitilist kasvatust saanud.

Mida meie ametiühisused [Vabadus]sõja ajal enesest moodustasid, ei olnud mingi saladus. Et neil peale otsekoheste ametiühisuste ülesannete veel teised eesmärgid olid, oli ka teada. Aga nii kaua, kui nende tegevus vormiliselt igatahes sallitud piirides kestis, ei olnud põhjust nende tegevust takistada.

Kommunistid ja ametiühingud

Ise asi oli ametiühisuste kongress. See oli juba suurem koosolek, mis demonstratsiooni kuju võib omandada. Valitsuse liikmed ja sisekaitse ülem olid selle poolt, et kongressi lubada ei maksa. Keelata on ju kerge, kuid ega sellega asi lõpe. Kommunistid ja esseerid oleksid seda keeldu ära kasutanud valitsuse vastu ja nii mõneks ajaks oleks neil materjali olnud valitsuse materdamiseks. Muidugi oleksid kommunistid seletanud, et nemad kõige rahulikumat ja asjalikumat kongressi kavatsesid kokku kutsuda, mille kava valitsuse poolt oleks kinnitatud. Mine pane hulki uskuma, et see nii ei saa olema. Mina pidasin õigemaks kongressi lubada, aga tingimistega. Kava pidi muidugi minu poolt kinnitatud saama, aga peale selle pidid kongressi korraldajad minule lubama, et resolutsiooni [Vabadus]sõja vastu ehk valitsuse vastu ei arutamisele ega otsustamisele ei tule. Kui kongress seda teeb, jätan mina enesele tegevusevabaduse. Ametiühisuste nõukogu esimees Hannus lubas seda. Minul oli temaga mitu jutuajamist ja seisukorrad olid täiesti selged. Kuid Hannust esimest korda nähes, ütlesin enesele, see mees küll lubamist ei pea.

Välja vabariigi seest

Teine küsimus oli, kuidas selle peale reageerida, kui kongress keelatud otsuse vastu võtab, mida ma rohkem võimalikuks pidasin, kui et ta seda mitte ei teeks. Kuigi ma viimati Hannuse tõendusi juba tõsisemalt hakkasin võtma, otsustasin osa juhtivaid jõude Venemaale saata. Sellele mõttele viis mind [saksa] okupatsioonivõimude tegevus, kes ka ühte ja teist kommunisti Venemaale saatsid. Iseenesest ei võinud selle abinõu vastu kellelgi midagi olla. Kommunistid ei oleks võinud minule ette heita, et Venemaale saatmine neile suuremaks nuhtluseks on, kui ma neid Eestis kontsentratsioonilaagrisse oleksin mahutanud. Paljudele oleks Venemaa oludega tutvunemine väga kasulik olnud, nagu see ka tegelikult oli, ja mõnest sajast rahutust hingest lahti saada – oleks kodurahule väga tarvilik olnud. Valitsus ühines minu seisukohaga, kuigi ta kahtles, kas kongressi sulgemine rahutusi ei tekita.

Riigivõimuga ei mängita

Kui kongress keelatud resolutsioonid oli vastu võtnud, teatas minule sellest kapten Veem ja sisekaitse ülem, et kongressi liikmed peale seda otsekohe on laiali läinud. Nüüd tuli otsus täita, riigivõim ei või enesega mängida lasta. Sisekaitse ülem Alver ütles, et siis peame ülemjuhataja juurde minema, sest ega tema ei või midagi teha, selleks on vaja ülemjuhataja käsku ja luba. Läksime kindral Laidoneri juurde. Seletasin temale ära, kuidas lood seisavad, et ma neid Venemaale tahan saata, ja et minul kindral Tõnissoniga kõneldud, et tema neid üle frondi saadab. ﾜle saab neid igalt poolt saata, kas see ükspuha pole.
Alveri poole pöörates ütles ülemjuhataja, et teie teate ise, mis teha on, et vaguneid saada. Arreteerimist korraldas linna komandant Rõuk. Koosoleku juhataja olevat kongressi sulgemise vastu protesteerinud, kuid Rõuk olevat tähendanud, et see ei aita midagi, mina puhastan saali.

Frondil oli hukkasaanuid

Mõni päev läks mööda ja Tallinnas liikusid jutud, et osa töölistest olevat frondil hukka saanud. Kapten Veem, kes väljasaadetuid saatmas käis, jõudis Valgast tagasi ja kandis minule ette, kuidas ülesaatmine sündis. Väljasaadetuid on kahte osasse jaotatud, sest ühele platvormile ei olevat kõik ära mahtunud, kuid venelaste poolt olla lastud, kõva laskmine on olnud, nagu ta ütles, aga väljasaadetud on ennast maha visanud ja lehvitama hakanud, tema arvates on nad ilusasti üle saanud.
Mõne päeva pärast sõitsin ma Astiga Petseri. Tagasi sõitsime eravagunis. Konduktor oli Astile teatanud, et osa väljasaadetuid olevat sõjaväelaste poolt ära hukatud.
Iga sõja ja revolutsiooni ajal on tooreid kahetsusväärilisi juhtumisi ette tulnud. Need, kes seda toimisid, ei saanud enesele aru, missugune tagajärg sellel teol oleks võinud olla.
Kui meil mitte enamlastega rahuläbirääkimised poleks alanud, oleks meie pantvangid, nagu Luts, preester Pätsi perekond ja teised tingimata enamlaste poolt hukatud. Rääkimata sellest, et samal arvul ehk võimalik veel suuremal palju teisi eestlasi oleks võinud maha lastud saada.
Sotside poolt heidetakse minule ette, et ma midagi ei ole suutnud ära teha süüdlaste avalikuks tulemiseks ja nende karistamiseks. See oli lihtsalt võimatu. Kümme aastat on sellest mööda ja ei mina ega Strandman ei tea sellest midagi.

Eesti Ajakirjanikkude Liidu kogumikust "Mälestused iseseisvuse võitluspäevilt" (I kd, Tallinn 1927) toimetanud Ralf R. Parve


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)