Nädala juubilar JAANUS KARILAID 35

Kolmas jama on see, et skandaalide ja skandaalikeste varjus ei pannud me üldse tähele, kui Keskerakonna parlamendifraktsiooni toimekas juht Kadri Simson sai jaanuari lõpus samuti 35. Kuidas me siis nüüd Jaanust avalikult promome, ja Kadrit mitte?

Oh õudust.

Loodan salamisi, et Kesknädal ilmub kõigele vaatamata veel ka 5 ja 10 aasta pärast, ning Kadri ja kõik teised, keda oleme n-ö vahele jätnud, leiavad oma väärika koha - jätkuvalt ülesmäge minnes ja väärikalt vananedes! - rubriigis „Nädala juubilar".

Sõbrad, kellel palusin Jaanust kirjeldada, rõhutasid kõigepealt, et tal on omamoodi traagiline positsioon (see on küll minu, mitte tsiteeritud sõprade väljend). Nimelt ta jäävat Keskerakonnas justkui kahe leeri vahele. Ta püüab püsti hoida dialoogi nende vahel, üritades mõjutada tasakaalule neid, kes soovivad erakonnas kiireid muutusi, ja teisalt kutsub üles ära kuulama ka neid, kelle tahe on hoida Keskerakonna kurssi püsiväärtusena.

Ehk nii-öelda natukene omadele võõras, ja võõrastele... ka võõras? Võib karta, et lõpuks on ta kõigiga tülis - kumbki pool ei võta omaks! Kuigi minu arust on tal sellisteks kurbadeks arenguteks liiga palju sõpru.

„Karilaid on Keskis ainus veendunud sotsiaaldemokraat," üldistab üks Jaanuse lähemaid sõpru. Just väikese tähega sotsiaaldemokraat, rõhutatakse mulle. Ja seda nii saunalaval ja ballisaalis kui ka kõnepuldis. Juba ühesainsas telefonikõnes suudab Jaanus pidada nii kirgliku sotsiaalse sihitusega monoloogi, et kuulates hakkab tasapisi piinlik - miks ma ise nii kirglik ei ole? Miks meist üldse nii paljud on minnalaskjad: lehva-lehva, lohva-lohva?

Võiksime Jaanuse-suguseid positiivseid võitlejahingi rohkem usaldada.

Ta evib poliitikule ülimalt vajalikku, aga siiski harvaesinevat annet lävida usalduslikult inimestega, kes arvavad temast teisiti. Või hoopis vastupidi. Nii oma partei sees kui ka teiste parteide liikmetega. Eriti silmatorkav, et ta teeb seda maha salgamata, ja veelgi enam - otse, kõva häälega ja avalikult oma seisukohti välja öeldes. Ja mõnikord neid isegi ellu viies.

Näiteks. Reformierakonnaga koalitsioonis on olnud paljud keskerakondlased. Kahjuks enamasti on selle koostöö eeltingimuseks olnud oma vaadete tasalülitamine. Jaanus püsib mitmendat aastat Haapsalus koalitsioonis Reformiga, kuulutades kogu aeg, mis ta Eesti elust arvab - ja on ikka koalitsioonis edasi. Ei hammusta ega näri selja taga, ja sellel põhinebki tema saavutatud respekt. Kui kõrgele ja kaugele sellise lähenemisega poliitikas jõuda võib, pole muidugi teada. Võib-olla 40-ndaks juubeliks ta on tümaks tehtud, nagu nii mõnedki? Silmnähtav on, et Karilaid on varjamatu ausameelsuse poolest selgelt eristuv nähtus nii Keskerakonnas kui ka terves Eesti poliitikas.

Veel üks näide. Kord kirjutas ta kuskil, miks ta üldse poliitikasse tuli. Sealt pärineb tekstilõik:

„Igor Gräzin on öelnud, et Reformierakonna edu põhineb parempoolsetel Eesti ajakirjanikel, neil ajakirjanikel puudub tihti ülikooliharidus ning selle puudumine ei lase areneda ka avatud ja solidaarsel ühiskonnal. Vasakpoolsus ja tsentripoliitika on allasurutud, marginaliseeritud ning võrdsest debatist nurka pressitud. Parempoolsed seisavad parempoolsete ajakirjanike ja nende omanike propagandatööstusel. See on ebaõiglane ja halvab ühiskonna potentsiaali."

Kuidas mõni inimene ometi nii selgelt näeb ja otse ütleb? Ebaeestlaslik.

Teine Jaanuse sõber arutleb, et igasugune võim, raha ja praktiline poliitika on Jaanuse jaoks talumatu koorem. „Ta on sündinud ideoloog ja võitleja," räägib sõber. „Tema koht pole hallitada mingis Haaapsalu koalitsioonis, vaid tema õige kutsumus on välja töötada erakonna ideoloogiat ja innustada inimesi. Ta on sündinud väitleja. Ta ei lähe kompromissidele ideede nimel - või teeb seda väga valuliselt. Selle asemel võiks ta esindada Keskerakonna poliitilist pilti näiteks mingis vasakpoolses foorumis."

Iseloomustaja julgeb ka välja öelda, et Tallinna Ülikoolist saadud haridusele vajaks Jaanus juurde tõsisemat majandusalast vaadet - siis suudaks ta välja töötada erakonna jaoks ideaalse programmi, ja ka kaitsta seda. Paremini kui suudab praegune Keskerakond oma otsinguis.

Kuulen, et kohati kipub Karilaid sattuma liiga must-valgetele radadele, ja mõnikord juhtub läbimõtlemata sõnalist tulistamist. Aga küllap läheb see järgmisteks juubeliteks üle, või vähemalt väheneb.

Probleem olevat ka selles, et Jaanust pole sõpradel õnnestunud kaasa vedada Tartu suusamaratonile. Ta küll igal aastal lubavat, kuid piirdub siiski male või tennisega. Raamatutest eelistab muidugi poliitilist kirjandust, näiteks memuaare. Paksu „Diplomaatia", Kissingeri elutöö töötas ta põhjalikult läbi ja sellest USA ajaloolisest poliittegelasest saigi talle omamoodi lemmik. Lemmikkirjanike sekka kuuluvad Stefan Zweig, Heinrich Heine ja kaks Eduardi - Vilde ja Bornhöhe. Samas vaatab heameelega kinos „Sõrmuste isandat", päkapikke, mäekolle või haldjaid. Sügisel tuleb Kääbiku film ja seda läheb ka kindlasti vaatama.

Jaanus Karilaid on sündinud 1977. aasta 1. veebruaril, lõpetanud Tallinna 32. gümnaasiumi ja Tallinna Ülikooli haldusjuhtimise erialal. Juhib Keskerakonna Läänemaa piirkonda alates 2005. aastast ja on Haapsalu linnavolikogu esimees. 2011. aastal Riigikogu valimistel oli Keskerakonna Lääne-, Saare- ja Hiiumaa nimekirja esinumber. Viimati osales Keskerakonna-siseselt MTÜ „Vabatahtlike kodanike ühendus" loomisel.

URMI REINDE

Jaga |