Mitmenäoline Ansip

Siseriiklikult kasutab Ansip kaht kalasilmset nägu. Ühest suust tulistab vaeseid talle soodsate statistikaandmetega, ilmestades Eesti "üüratut edulugu" võrdlustega kehvate naabrite või Aafrika riikide kohta, kuigi loogilisem oleks omaaegse tippasjatundjana võrrelda kõike ENSV-ga. Teise suuga ei unusta mitte kunagi kaitsmast rikaste huve - nende kasum pole kunagi liiga suur.

Kui Ansipil soovitatakse leevendada vaesust toetuste ja alampalga tõstmisega, siis tähendavat see tema meelest raha külvamist lennukilt; pealegi raha polevat ja kelleltki ei saavat ära võtta - pole katteallikat. Kui on vaja rikkaid rikkamaks toetada, siis on raha alati olemas - tarvis ainult näidata, kuidas mingit seadusepügalat väänata või kasulikult tõlgendada.

Huvitav on tants rikaste ülisuure emapalga ümber. Nende titetegemise tulemus on enam kui napp, täpsemalt, sisuliselt negatiivne, aga kasulikku emapalgaseadust ei saa muuta, sest siis rikutaks õigustatud lootuste-ootuste printsiipi. Aga kas ülisuurel vaeste enamusel siis polegi lootusi oma lapse normaalsetele kasvutingimustele, kui raha on isegi musta auku loopida? Andke kõigile vaestele noortele naistele rikastega võrdne emapalk, siis lapsi tuleks nagu Vändrast saelaudu. Poleks vaja mingit kunstlikku viljastamist, kui naised „üle ei laagerduks", kasutult vananeks.

Ka pensionärid ootavad-loodavad, et praegused pensionid võrdsustuks ostujõult ENSV-aegsetega. Ansip kiidab Eesti Vabariigi üliedukat majandust, aga ENSV tasemele ei ole 20 aastaga jõutud. Sõnavaht meie rikkusest on täpselt sama kui rongi kiigutamine sõidutunde tekitamiseks - tunne võib olla tore, aga sõitu ei ole.

ÜLO PALOVER, talupidaja Võrumaa Lasva vallast

Jaga |