Viljandi koolitulistamine – nobody cares

Kõigest 12 päeva hiljem tappis oma sisemiste deemonitega heitlev 15-aastane noormees Vahur isa seadusliku relvaga Viljandi Paalalinna koolis saksa keele õpetaja Ene Sarapi. Ühiskond on šokis. Kuidas see ometi sai võimalikuks? Meil Eestis, vaikses kenas kohakeses, ei saanud ju seda juhtuda. Ülejäänud lääneriike, eriti USA-d, aga ka Soomet, kimbutasid, jah, koolitulistamised. Aga miks meil?

Vahuri Facebooki-konto kubiseb viidetest vägivallale, üksindusele, tugevatele vaimsetele otsingutele ning pingetele. Ta on viimase aasta jooksul postitanud suhtlusportaali rohkelt relva- ja sõjapilte, nende hulgas sel kevadel ülesriputatud pilt kirjaga „Don'tjudge me cause I'm quiet. No one plans a murder out loud.“ („Ärge mõistke mind hukka selle pärast, et olen vaikne. Keegi ei plaani mõrva valju häälega.“). Samuti on koolitulistaja postitanud foto ülespoodud noorukist, mille juures kiri „Nobody cares.“ („Kedagi ei huvita.“). Just see viimane pilt ja sõnum ilmestavad Kesknädala arvates nooruki pikaaegset tasakaalutut seisundit. Tegelikult olnuks Vahuri koht Laste Vaimse Tervise Keskuses ravil, kui riik oleks suvatsenud sellise asutuse ehitada. Kuid meie rahaideoloogiale üles ehitatud riigis nobody cares mingite noorte hingeelu!

Eesti riigis valitseb kapitalism üle 20 aasta. Äri ja majandus on pühad lehmad. Kasumi ja müügitulude nimel täitub sõjamängudest internet ja hilisõhtune filmivalik. Vägivallafilmid ja videomängud paraku laastavad laste vaimset tervist. Vanemad ei pruugi sellest arugi saada, sest nende lapsepõlves need ohud puudusid. Ärimehed pistavad priske kasumi taskusse – kuid lapsi võib saatma jääda pöördumatu kahju kogu eluks.

Kesknädal ei soovi kedagi süüdistada ega midagi häbimärgistada. Aga igal teol on põhjus ja tagajärg. Meie ülimonetaarse riigi ükskõiksus inimeste sotsiaalse elu vastu on muutunud karjuvaks ja talumatuks.

Jaga |