Mida teha?

Vello Kekki,      09. aprill 2003


Olen jälginud Eesti poliitilist arengut, mis viimasel ajal on liikunud väga omapärast teed. Üks patiseis järgneb teisele, küsimuste lahendamata jätmine või poolik lahendus sünnitab uusi vastuolusid. Keisrilõikega on sündinud ilmale lapsuke, keda arvatakse olevat Vabariigi Päästja. Nüüd - nüüd saab kõik korda, Rahuvürst on saabunud.
Kuid mulle paistab, et hoopis susitakse sillatalade all ja valmistutakse silda õhku laskma. Liiga ilus on see jutt, mida nad räägivad, seepärast. Nagu ütlesin, oleme kummalises situatsioonis juba kaua. Paljud ei läinud valima, sest ei hoolinud. Teised läksid, sest lootsid, et uus võim on parem. Arvan, et valesti tegid mõlemad. Kuid mida siis teha? Ega suurt midagi.
Meie kehtiv valimissüsteem ei võimalda ju asju muuta. Valimisvõitluses saavad osaleda vaid need, kel on palju raha. Ja siiski on võimalik kavaldada ja lükata ettepoole vähem hääli saanud nendest, keda valijad eelistasid. Väidan, et osadel valijatel polnud üldse võimalust valida. Sest kui ka uued on endised, siis pole ju valikut. Kuid need, kes võimul olnud, on suurelt jaolt küll Eesti suhtes kahjulikku poliitikat ajanud. Meie omariiklus seisab kahjuks siiani nõrkadel jalgadel. Vaatame aga Euroliidu poole ja ihaleme saabuvaid miljardeid. See pole lahendus.

Kus on Eesti eest võitlejad? Iseseisva, elujõulise ja tervikliku, moraalse ja harmoonilise Eesti eest? Miks Keskerakond on üksi jäänud? Sest napib neid, keda ma nimetasin. Pole neid, kellega võiks seljad kokku panna. Siit teen võib-olla üllatava, kuid loogilise järelduse, et Eesti poliitikas on ruumi vähemalt veel ühele suurjõule. Seda on vaja, et vähendada Eesti poliitika kallutatust ühest küljest rahakate tahte poole ning teisest küljest eurohuvide poole. Sellise tasakaalustamatuse tulemuseks on poliitiline kriis varem või hiljem.
Olukorda võiks päästa rahvaliikumine, mille eesmärkideks oleksid: 1) Eesti iseseisvuse säilitamine, 2) õiglus riigis jalule (liiga palju on neid, kellele on liiga tehtud), 3) oma majandus jalgadele (või võõraste käest ära), 4) eesti rahvuse säilimine oma kodumaal. See, mida praegu nimetatakse uueks poliitikaks, pole usaldusväärne. On vaja veel uuemat poliitikat. Sellist, mis vastustaks mitmete parteide senist äraandlikku poliitikat ja arvestaks Eesti kui terviku ning kõigi tema rahvakihtide huvidega. Sellist poliitikat ei saa ajada ükski väikepartei.
Seetõttu on mõistetav, et ESDTP, EKRP ega EIP ei ole pälvinud suurte rahvahulkade poolehoidu. Nende hääl on kõlanud nõrgalt ning tundub, et paljudele pole nende sõnum olnud arusaadav. See uus rahvaliikumine oleks täiesti demokraatlikel alustel ja õnnestumise korral mõjutaks ta palju edaspidi toimuvaid protsesse Eestimaal. Tõenäoliselt esindaks ta umbes pooli Eesti kodanikke ja tema nimeks võiks olla Eesti Rahvuskogu või Rahvuskongress. Sest kui esinduskogu kokku kutsutakse, siis peab sellel nimi olema. Edaspidi võiks see liikumine omandada parteilise staatuse ja tegutseda Eesti poliitikas ühe juhtiva jõuna. Selline on minu visioon tulevikust: see saab olema raske, kuid mitte lootusetu. Igal inimesel on oma koht Eestimaal.
Iga inimene võib teha teatavaks oma hääle ja keegi, ka ükski vähemusgrupp ei tohi olla hüljatud ega kõrvale tõrjutud. Üks kõigi eest ja kõik ühe eest, nii on meil lootust tulevikuks.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)