Paigalsammul kindlalt edasi …

Savisaar (ja koos sellega tema juhitud Keskerakond) on Reformierakonna, IRL-i ja SDE poliitikute eestvedamisel ning meedia heakskiidul kuulutatud paariaks, kes olevat populist ja varas, kelle tegevus olevat suunatud Eesti riigi ja rahva vastu (kavatsevat Eestimaa venelastele maha müüa) ja kellega koostöö on seetõttu täielikult välistatud. Kõike seda kuulutatakse Eesti rahvale nii suusõnal kui ka paberil, nii söögi alla kui ka peale.

 Tõenäoliselt oleks Keskerakonna toetus ilma sellise ajupesuta ka mujal Eestis tunduvalt kõrgem, seda enam, et Tallinna sagedane vastuhakk keskvõimule on ära hoidnud teistegi omavalitsuste tunduvalt suuremaid kohustusi ja veelgi nadimat tulubaasi.

Vaid tugev riik suudab end kaitsta

Mida arvab tallinlane? Meenutagem KOV-valimisi.

Aasta 2009: Keskerakond 53,5%, teised 16% ja vähem.

Aasta 2013: Keskerakond 52,6%, teised 19% ja vähem.

Riigikogu valimised 2011 Tallinnas: Keskerakond 30,6%, Reformierakond 25,3%, teised vähem;

2015: Keskerakond 34,3%, Reformierakond 25,2%, teised vähem.

Kahtlemata tunneb Tallinna olukorda ja adub pealinnas toimuvat kõige paremini tallinlane, küllap tema mõistab kõigepealt tasuta ühistranspordi, trammiliinide remondi jmt ainult Tallinnas kehtestatud hüvede väärtust. Järjekindlalt levitatav väide, et Savisaar ja Keskerakond püsivad Tallinnas võimul vaid venelaste toel, on lapsik.

 Esiteks, mitte kõik Tallinna elanikud pole venelased. Teiseks, olgu Tallinna elanik ükskõik mis rahvusest, on ta ikkagi tallinlane, ja just see anonüümne tallinlane on järjekindlalt eelistanud Keskerakonda teistele erakondadele.

 Mis puutub Tallinna Televisiooni, siis on see, võrreldes ERR-iga, tunduvalt apoliitilisem, seda nii kohapealsete kui ka kogu maailmas toimuvate arengute suhtes.

Enne valimisi oodati ja loodeti muutusi; soov ja vajadus nende järele oli suur, ning arvamus, et Reformierakond on end ammendanud, kasvas iga päevaga.

 Lootused luhtusid. Uued tulijad vaevalt et uusi tuuli toovad. EKRE oma tõeliselt asjalike nõudmistega on juba poliitiliselt auti mängitud. Vabaerakonna põhiteemad (erakonnaseadus, erakondade rahastamine) on kindlasti tähtsad poliitikute endi jaoks, kuid riigi mastaabis mingeid tõsisemaid ettepanekuid tulemas ei paista, piirdutakse demokraatiamängudega.

 On enam kui tõenäoline, et oravatele tõi võidu olukord Ukrainas, sest see võimaldas tähelepanu siseriiklikelt probleemidelt juhtida „vene ohule“ ning väidetavale sisevaenlasele – s.o Savisaarele ja Keskerakonnale. Arvestades Savisaare osa Eesti iseseisvuse taastamisel ja tema tegevust tänini, on süüdistus, nagu tahaks ta Eestit venelastele maha müüa, haiglane. Tõsi, ei Savisaar ega Keskerakond läinud kaasa hüsteerilise venevastase kampaaniaga ega keskendunud eufooriale loodetavate Ameerika baaside üle; oli ju kaitseküsimustega tegelejaid valitsuse tasandil nendetagi rohkem kui piisavalt.

 Keskerakond on – nii varem kui ka valimiste eel – põhiliselt keskendunud siseriiklikele küsimustele. Kui keegi tembeldab sellise käitumise riigivaenulikuks, siis oleks tal aeg aru saada, et vaid tugev riik on võimeline ennast ise kaitsma, ja tugevat riiki Keskerakond soovibki.

Keskerakonna head ideed jäävad rakendamata

Kas Venemaa on agressor? Kindlasti on, seda on kõik suurriigid, kuid võrreldes USA-ga on Venemaa siiski poisike. Meie sõbrad teistpoolt ookeani on külvanud surma ja kaost kogu maailmas, organiseerinud kümneid riigipöördeid, kuid ikka on nad nende endi ja muidugi ka meie silmis demokraatia musternäidiseks.

Maailm on õõvastavalt kahepalgeline. Muide, kõrged asjamehed nii Euroopas kui ka NATO-s on tunnistanud, et kui Venemaa oleks tahtnud, siis oleks ta Ukraina ammu vallutada suutnud, ning keegi poleks väljagi teinud. Samuti poleks keegi vahele seganud, kui sama oleks Eestiga tehtud. Nii et: rahu – hirmul on teinekord suured silmad, ja mitte kõik, kelle oma voodisse lased, pole veel su sõbrad.

 Keskerakond oli valimised võitnud Reformierakonnale võrdväärne konkurent, kaotus tuli napp. Vaatamata lüüasaamisele oli Savisaare resümee möödunud valimiste kohta: „ Me oleme tegijad!“ Ja tal on loomulikult õigus. Kuid kahjuks on selles üks väike (tegelikult küll suur) aga: kindlasti rahuldab see tegijaks olemine Savisaare enda ego’t, kuid vaevalt, et sellest piisab suurele osale tema parteikaaslastest. Savisaarel on võimalus end näidata ja teostada Tallinna linnapeana, ja vaevalt, et keegi opositsionääridest sellel ametikohal paremini toime tuleks. Kuid Keskerakonna ajupotentsiaalil on juba aastaid olnud ainsaks võimaluseks end n-ö välja elada vaid debattidel, ning nende (s.t Keskerakonna) head mõtted jäävad rakenduseta või kaaperdavad neid ideid teised erakonnad, nagu juhtuski viimaste valimiste eel.

 Keskerakond on järjekindlalt rääkinud EESTI ASJAST: vaesusest, ääremaadest, vajadusest toetada nõrgemaid, ära teha maksureform jne. Aastaid on nimetatud seda populismiks ning valitsusparteide maailmavaadetele vastuolevaks, kuid nüüd järsku, enne tänavusi valimisi, ilmus sellesarnaseid ettepanekuid hulgi nii Reformierakonna kui ka IRL-i valimisloosungeisse. Veel enam, sageli püüti jätta mulje, nagu oleks need ettepanekud rivaalide endi välja mõeldud ja tuleneks koguni nende maailmavaatest. Mis maailmavaadet saab Reformierakonnal maksunduse vallas üldse olla, kui pidevalt halvustatakse kogu maailmas tarvitusel olevat astmelist tulumaksu ning ettevõtete tulumaksu, püüdes seda tituleerida Keskerakonna järjekordseks inimvaenulikuks väljamõeldiseks?

 Eesti parteidel pole maailmavaateid, on vaid oma huvid ja seisukohad.

Võimule saamiseks unustatakse lubadused

Seda, et Keskerakonnal tegijaid jätkub, näitab võimekus Tallinnas edukalt toime tulla, rääkigu opositsioon mida tahes. Keskerakonnast lahkujaid on olnud pidevalt ja kuigi lahkujate endi väitel on nad lahkunud sisemiste vastuolude pärast, võib oletada, et vähemalt osa neist on lootnud tõusta mõnes teises parteis kõrgemale, s.o. riigi tasandile. Seni on nn taastootmine edukas olnud (Savisaarel oli järjekordselt õigus: Boroditšeid on tõesti võimalik taastoota!), kuid kui praegune „raskekahurvägi“ eesotsas Jüri Ratase ja Kadri Simsoniga peaks tüdinema Riigikogus võimuerakondade teerulli all olemisest ja Keskerakonnast lahkuma, võib olukord Eesti poliitikaturul kardinaalselt muutuda. Keskerakonna valimisloosungiks oli „Teeme teisiti!“, ja ainus võimalus tõelisteks muutusteks olekski olnud Keskerakonna võit ja võimalus ise valitsus moodustada.

 Teatavasti on aga kõik suuremad erakonnad välistanud koostöö Edgar Savisaare juhitava Keskerakonnaga, ja pole võimatu, et Savisaarel poleks õnnestunud isegi võidu korral valitsust moodustada. Loomulikult, poliitikud valetavad rohkem, kui tõtt räägivad, ja võimule saamiseks unustatakse kõik lubadused, kuid oht, et Keskerakonnal senise juhiga suurde poliitikasse enam asja pole, tundub muutuvat üha tõenäolisemaks.

Oma valimisloosungi „Teeme teisiti!“ täitumiseks jääb vaid loota, et Edgar Savisaarel, kes tänini on vaieldamatult tugevaim poliitik Eestis, jätkub tarkust leida tee, kuidas erakonna visioon ellu viia.

[esiletõsted]

Kas Venemaa on agressor? Kindlasti on, seda on kõik suurriigid, kuid võrreldes USA-ga on Venemaa siiski n-ö poisike.

 Arvestades Savisaare osa Eesti iseseisvuse taastamisel ja tema tegevust tänini, on süüdistus, nagu tahaks ta Eestit venelastele maha müüa, haiglane.

 Keskerakond on järjekindlalt rääkinud EESTI ASJAST: vaesusest, ääremaadest, vajadusest toetada nõrgemaid ja ära teha maksureform jne.

MATI PALLASMA, endine Viru Keemia Grupi (VKG) juhtivtöötaja

Kesknädalalt: Autor saatis oma artikli Postimehele 6. märtsil. Vastust pole ta toimetuselt saanud ja lugu pole avaldatud.

Jaga |